Tere!
Mul on kaks last, vanem tütar on 3,5 aastane ja pisivenna 1,5 aastane. Varem said ilusti läbi - mängisid koos, toimetasid kahekesi jne. Muidugi oli vahepeal tülisid aga mitte midagi hullu. Nüüd kui tütar läks lasteaeda (umbes 3 nädalat käinud aias) läks, on õhtud täiesti jubedad. Vanem muudkui kiusab venda, ripub tal küljes, võtab mänguasju ära, kaebab ja viriseb venna peale. Alguses proovisime mehega mõistvad olla - et uus olukord tütrele, palju emotsioone lasteaiast jm. Aga lihtsalt enam ei jõua seda kisa kuulata. Üritame seletada ja rääkida ning ise tegeleda õhtul tütrega rohkem aga miski ei aita.
Mida teha? Kuidas mõista, mis tütrega toimub? Äkki ta pole lasteaiaks valmis?
On tõepoolest võimalik, et teie tütar pole lasteaias käimiseks veel valmis. Igasuguseid uusi kogemusi ja elamusi võib olla nii palju, et laps ei oska nendega kuidagi toime tulla. Kui vanemad on mõistvad lapse tunnete ja käitumise osas ning talle toeks, siis laps aja jooksul kohaneb ning kujunevad ka oma viisid, kuidas näiteks õhtul koju tulles rahuneda. Kuid vanemate toele vaatamata on juhtumeid, kus laps tuleb veel mõneks ajaks koduseks jätta, sest ta vajab vaimseks ja kehaliseks küpsemiseks rohkem aega.
Mida tasuks ehk veel proovida? Mõnikord on probleemide põhjuseks see, et kuigi laps lasteaias lõunauinaku teeb, on ta õhtuks siiski väga väsinud ning jonnimised-kiusamised tulevad siis üsnagi kergesti. Sellisel juhul võib olla abiks puhkepaus, rahulikemate tegevuste tegemine jmt. Lisaks on üheks abistavaks tegevuseks lapse tunnete-vajaduste mõistmine ja nende tagasi peegeldamine. Näiteks kui tahab mänguasja ära võtta, siis öelda sa tahad Mõmmiga ise mängida ja vastavalt tema reaktsioonile edasi rääkida. Sest siis võib näiteks välja tulla, et ei taha Mõmmiga mängida, vaid et vend mängiks tema, mitte Mõmmiga. Mõnikord juhtub ka nii, et laps proovib kodus järele kõik uued käitumised ja sõnad, mida lasteaias kuulis. Siis on ka ikka peegeldamisest kasu ja ka lapsega rääkimisest selles osas, kuidas üks või teine asi mõjub (ikka temale arusaadavas keeles). Näiteks kui ripub küljes ja sellega haiget teeb, siis mina-keelt kasutades selgitada, kuidas vennal on valus ja paha olla. Virisemise olukorras võib vahest ehk laps hoopis väsinud olla ja siis võib abi olla sellest kui nt öelda sa oled vist täitsa unine. Ja kui sealt tuleb jaatus, siis tegeleda sellega, kuidas laps saaks puhata. Mina-keele ja peegeldamise ning muude taoliste viiside kohta leiate materjale nii meie foorumitest kui ka raamatutest (nt Th.Gordoni raamatust Tark lapsevanem).
Mul oli ka vanasti normaalne 4- aastane laps, kes vahel jonnis, aga temaga oli võimalik kokku leppida. Nüüd ta hakkas uuesti lasteaias käima ja teeb kõik järgi, mida seal nägi. Uskumatu, et mina pean kõik algusest peale seletama, sest tema võttis oma sisemisse maailmasse kogu seda lasteaiavahelist agresiivsust ja elab nüüd oma pereliikmetel seda edasi välja. Ta lööb ja ei kuula sõna ja ei oskagi enam nagu vanasti oma parima sõbrannaga sõbralikult mängida. Niiet mina isiklikult ei jaksa enam lasteaia õhkkonnale vastu panna: "võidab tugevam" ja "pean olema esimene" võidab lapse südames ja mina näen, et laps kaotas iseennast. Niiet võib-olla teie lapsel on sama asi. Ta polnud agresiivsusega harjunud, sai sellest kogemusest shokki ja nüüd elab seda noorema venna peal välja.
