Tere. Täna käisime jalutamas ühe emaga, kelle laps on 1 a 3 kuud vana, tüdruk. Minu tüdruk on 1 a 11 kuud. See teine tüdruk on minu lapsele alati meeldinud, ta on teda katsuda tahtnud, pai käele, põske katsunud jne. Nüüd, kus teine kõnnib,siis tahtis väga teisega koos jalutada. Alguses õnnestus käest kinni, aga siis väike tahtis ära ja minu laps hoidis aina kõvemini käest, nii et teisel oli käsi krussis ja nuttis. Natuke nuttis, aga samas oli edasi. Ma ei saanud aru, miks minu laps küll nii tegi. ISe oli ta õnnetu, et tita ei käi käest kinni.
Teine asi oli selline, et kui olime kõik koos murul, siis minu laps läks teist kallistama. Aga ta tegi seda nagu kramplikult ja suure jõuga. Ise oli imelikku nägu, suu lahti ja hambad irevil. Ei hammustanud, aga väga imelik tundus see. Hetke mõtlesin,et nüüd hammustab. Pigem oli see selline meeleheitlik kallistus, aga miks????? Pisem muidugi nuttis. PIsemal tore ema, kes ei pahandanud, vaid sõbralikult aitasime neid. Minu laps hakkas nutma, kui me ehmusime ja lapsi lahutada püüdsime, hakkas nutma, ilmselt selle pärast, et ei saanud kalli teha. Ma tegelikult ehmusin väga - ta tundus nii hirmus niimoodi ja mis küll tema sees võib olla, et see niimoodi välja paistis???
Kallis, ema! Olete ilmselt väga hooliv ja tähelepanelik ning jälgite lapse iga liigutust ja näoilmet. See on tore, kuid võib tuua kaasa probleeme. Kui jälgiksite sama tähelepanelikult kedagi täiskasvanutest, siis võiks esitada samu küsimusi. Tegelikult me ei tea, miks inimese näoilme on just selline nagu ta on. Igal inimesel liiguvad näolihased erinevate pingutuste ajal isemoodi. Kirjutate, et laps kallistas justkui kramplikult. See võiski olla suur ärevus - kallistada kedagi, kes niiväga meeldib. Kui teie teete midagi, mis on seotud suurte tunnetega, siis ka olete erutatud- meenutage esimest kallistust, suudlust armsamaga. Täiskasvanu siiski oskab juba oma lihaste tööd koordineerida ja ei kallista kedagi pooloimetuks. Laps aga paneb oma suure tunde kehasse ja nii võibki väiksema käsi saada liiga suure pigistuse. Need kõik on kogemused, mis aitavad lapsel edaspidi hakkama saada. Aidake teda sellega, et kui kallistate, siis tehke seda kord kõvemini ( muidugi mitte liiga tugevalt) ja öelge, et see on kõva kallistus, siis jälle õrnalt ja kommenteerige. Rääkige lapsele, et tita on nii väikene, et saab haiget, kui kõvasti käest pigistada. Mängige tugeva ja nõrga käesthoidmise mängu. Siis saab laps tunnetada oma lihaseid ja mõista oma tegude mõju. See kõik võib võtta aega, sest laps on alles väikene. Igal juhul aitate last rohkem, kui näitate, millist käitumist ootate ja kuidas seda saada. Püüdke võtta lapse käitumist kui loomulikku maailmaga tutvumist, ükskõik kui imelik see ka ei tunduks. Nii säilitate oma meelerahu ja närvisüsteemi. Ja kui midagi ikka väga häirib, siis loomulikult kirjutage jälle ja küsige. Soovin teile mõnusat maailmaavastamist koos lapsega!
Minul on sarnane probleem oma vanema (3.5) ja noorema (2 kuud) lapsega. Vanem käib titat kogu aeg kaisutamas, mis on väga tore, aga väga sageli võtab see kaisutamine sellise vormi, et vanem paneb käe risti üle tita näo, ise surub oma nägu vastu tita pead, et anda üks kohutavalt jõuline musi, või siis surub tita pead kõvasti vastu ennast. Enamasti tita nutma ei hakka, kuid kõrvalt on seda kaunis kõhe vaadata, ja väga raske on rahulikuks jääda ja mitte titat päästma tõtata. Sellistel juhtudel, kus tita hakkab nutma -- kuigi ega ma ju kindlalt ei tea, mis selle põhjuseks, on olnud paar juhtumit, kus nutt on tulnud mingil muul põhjusel vahetult enne või pärast seda kui suur laps on titat kaelustamas käinud -- siis läheb mul tihti kops üle maksa. Riidlemine tekitab aga kohese vihase reaktsiooni, nii minu kui tita vastu. Ei teagi, mida teha, et suuremat mitte ilmaaegu eemale sikutada, praegu olen lihtsalt kogu aeg kõrval loksunud, nagu korralik kanaema kunagi, et "õrnalt, õrnalt", aga ega sellest vist midagi eriti ei muutu.
Osalt on mu küsimus tegelikult aga ajendatud mu enda reaktsioonist -- muidugi on see loomulik soov väiksemat potentsiaalse ohu eest kaitsta, aga vahel oleks see nagu õigustus suuremaga pahandada, kes muidugi mitte ainult kallistamisega ema elu keerulisemaks ei tee... Et kuidas enda tundeid küll kontrolli all hoida, eriti sellistel kriitilistel hetkedel.....??? Kuidas olla lõdvestunum lapsevanem...?
Lapsed vajavad kasvamiseks ja arenemiseks palju armastavat hoolt. Seega tuleb kindlasti meeles pidada, et kaks väikest last konkureerivad tahtmatult ema armastuse ja tähelepanu pärast. Samas on vanematel eelkõige lastele võrdse tähelepanu jaotamise kaudu võimalik konkureerimist vähendada.
Väike saab praegu mõistagi palju tähelepanu ja hoolt konkureerimatagi, suurem tunneb end aga ilmselt kõrvalejäetu ja vähearmastatuna. Need on selles olukorras täiesti normaalsed tunded, millest võiks lapsega ka rääkida ning teda kuulata, et aru saada, mis võiks teda selles talle keerukas olukorras abistada.
Kindlasti peaks endale aru andma, et ka suurem laps (ja ta ei ole veel suur, päris väike ikka, ärge seda unustage!) vajab privaatset tähelepanu. Leidke aega, et suurema lapsega eraldi tegeleda, temaga koos midagi toredat ette võtta. Kui laps saab nautida ühe vanema kogu hoolivust ja armastust, saab ta väga vajaliku sõnumi sellest, et temagi on tähtis, et temastki hoolitakse. Sest kui ta näeb, kui palju on tita teie süles, kuidas teda tissitatakse, vannitatakse, sussutatakse ja kussutatakse, siis on ju täiesti selge et lapsel tekib tunne mina pole enam mitte keegi. Ja sellele tundele on lapsel väga raske reageerimata jätta.
Lapsed käituvad ses olukorras väga erinevalt, oluline on märgata, et ükskõik mida laps ka ei teeks, ta on hädas ja vajab abi. Võib ju olla, et laps tunnetab teie intensiivset tähelepanu vaid siis, kui ta titale haiget teeb. Aga seda teie täit tähelepanu on tal kasvamiseks ja arenemiseks hädasti vaja.
Kindlasti on vaja märku anda ka teie piiridest: öelge selgelt ja järjekindlalt lapsele, mis teile tema käitumises ei sobi ja miks.
Ilmselt on teil praegu väga kiire aeg, pole aega endagagi kontaktis olla, palju on tegu igasuguste koduste asjadega, ka nendega, mis pole otseselt lastega seotud. Selle kõige tõttu võib ka teil endal tekkida emotsionaalsete vajaduste rahuldamise puudujääk. Kindlasti suurendab rahulolematust, mida tundute vanema lapse peal mõnal määral välja elavat, see, et te ei saa praegu teha nn omi täiskasvanu-asju (juua rahus kohvi, minna mehega välja, lobiseda sõbrannaga jms), see vähendab teie toimetulekuressurssi, lastel omakorda võib seetõttu jääda puudu ema tähelepanu.
Võib ka olla, et tegelikult reageerite te hoopis millelegi muule kui vanema lapse käitumisele (nt hommikune vaidlus abikaasaga, kuri telefonikõne ämmalt vms), kuid elate selle välja olukorra peal, mis tekkis titaga seoses. Seega on üks järelemõtlemiskoht kindlasti see, kuidas on rahuldada teie isiklikke vajadusi ja nende eest saate seista ainult teie ise. Kui need on kaetud, on teil ja kogu perel palju rahulikum elu. Nii et kõige esimene asi on nõuda aega endale ainult nii saate oma tassi täis, ja siis jagub sealt ka teistele jagada.
