Mul on kaks poega. Üks 2,8 aastane ja teine 8 kuune. Lasteaias vanem veel ei käi, läheb selle aasta sügisest. Nii et olen olnud 8 kuud juba kahe lapsega kodus.
Mure on selles, et vanem laps on hakanud juba pidevalt väiksemat kiusama. Eriti raske on alates sellest ajast kui väiksem hakkas käpuli liikuma ja ajab ennast püsti toe najal. Suureb ikka aeg ajalt lükkab teda pikali. Samuti ta möödaminnes, peab väiksemat müksama või viskab mõne asjaga.
Ma olen püüdnud mõlemaga tegeleda. Mängin suuremaga ja väike toimetab omapead. Samuti ei luba üksteise asju võta millega üks või teine mängib. Ei luba ka väiksemal suurema kkäest ära võtta. Väikese uneajal püüan ikka tegeleda suuremaga.
Kui väiksem sündis, siis ei olnud nii hull see olukord. Praegu on harva sellised momendid päevas kus ta tuleb väiksemale musi kalli tegema.
Ma räägin talle kogueg, et väiksemale ei tohi haiget teha ja samuti seletan miks ei tohi. Raske on ka see, et suurem ei räägi eriti, nii et ta ei saa mulle ka seletada miks ta väiksemat kiusab. Ma olen proovinud seda, et karistan sellega, et viin ta oma tuppa, et ta mõtleks järele selle üle mida ta vennale teeb. Aga ei midagi. Mulle tundub, et läheb asi iga päevaga järjest hullemaks.
Kas ma pean tõesti niikaua ootama, kui väike suudab enda eest seista.
Mulle ei meeldi ähvardamine ja ei taha ma ka karistada. Mees ütles küll, et tuleks vits tuppa ära tuua. Aga ma ei taha seda teha. Ma ei ole üldse löömise poolt. Aga hetkel ei oksa ma ka miskit teha.
Palun nõu.
Tere,
alustaksin hoopis teisest otsast. Kahe väikese lapsega kodusolemine on hiigelsuur töökoormus ning kuna see toimub 24/7, siis peab hoolega ka iseenda eest hoolt kandma. Mul ei ole selle kohta küll infot, kuid kas teil on olemas omaenda isiklik aeg, mil saate tegeleda sellega, mis nö. teie "tassi täidab"? Ilmselgelt on seda vähem kui enne laste sündi, kuid igal juhul peab seda olema. See on võimalus lõõgastuda ja omaenda energiavarusid täiendada (ilma lasteta koristamine või muu sarnane asjalik toimetamine siia hulka ei kuulu), mis omakorda annab värskema pilgu ja suurendab motivatsiooni ning loomingulisust, et igapäevaste muredega toime tulla.
Teine oluline valdkond, mis väikelaste vanematel tihti kipub tolmukihi alla vajuma on mehe-naise kahekesiolemise aeg. See on rahuldustpakkuva koduse elu ning laste õnneliku lapsepõlve oluline nurgakivi. Kindlasti ei ole õige laste nimel kaheksiolemist pidevalt edasi lükata. Üksteisele naeratavad vanemad, ema-isa soe omavaheline läbisaamine on nagu viljakas muld, millest võrsuvad enesekindlad ja õnnelikud lapsed. Vanematevaheliste pingete tajumine võib panna lapsi väga erinevaid käitumisviise proovima, et ise olukorrale kuidagi leevendust leida.
Tore on lugeda sellest, et olete teadlikult püüdnud vältida lastevahelise armukadeduse tekkimist ning pühendate aega mõlemale lapsele eraldi. See on väga vajalik ning ilmselt on ära hoidnud palju suuremaid pahandusi. Kuid siiski tundub, et miskit on veel vaja. Tõeliselt raskeks teeb olukorra see, et suurem laps ei suuda veel ennast piisavalt hästi sõnaliselt väljendada (sama on juhtunud meiegi peres).
Kõigepealt soovitan vaadata sügavale enda sisse ja vastata täiesti-täiesti ausalt küsimusele:"Kumb laps on mulle armsam?" Võimalik, et kui vastuseks on see, et õige pisut ikka on noorem laps armsam, siis vanem poeg tajub seda. Lastel on erilised tundlad just meie mitteverbaalse käitumise, meie hääletooni, näoilme jms. suhtes. Teisest küljest on see ka väga loomulik, et üks laps on pisut armsam kui teine - objektiivselt on ääretult raske armastada kahte inimest täpselt võrdselt. Siin on abiks teadlik tegelemine iseendaga - mis mulle tema juures meeldib, mis ei meeldi, miks? Ja mida kõige selle suhtes on võimalik ette võtta?
Igapäevaselt aitab sügavam püüe last mõista - mida ta hetkel tunda võib kui ta vennat lükkab? On see äkki hirm oma positsiooni kaotamise pärast peres kui väikevend ka varsti jalad alla saab ning suureks kasvab? Või on see hoopis pahameel sellest, et klotsitorn pikali kukkus ning venna on lihtsalt võimalus pahameelt väljendada? Kuna ta veel palju ei räägi, siis oma tunnete väljendamiseks ongi tal ennekõike kasutada kas kisa või liigutused. Kolmesed on veel väga impulsiivsed ning lisaks saavutab haripunkti nende mina-tunnetus ja -tähtsus. Ühelt poolt tuleb enesekindlust ja mina-tunnet tunnustada ja soodustada, teisest küljest tuleb seada selgeid piire, mida tohib ja mida mitte. Parimaks abivahendiks on ikka aktiivne kuulamine - teie püüate ära arvata, mis toimub väikemehe sees ja ütlete selle talle hüpoteesina välja. (N: Sa oled kuri, et sinu torn pikali kukkus?). Lisaks noogutamisele on positiivne vastus ka see, kui laps jääb grammivõrra rahulikumaks. Ema sõnad panevad teda mõtlema, mis tema sees toimub ning nõnda hakkab toimuma areng, mis viib selleni, et ühel päeval on ta ise võimeline ütlema, et ma olen praegu väga ärritunud, sest... Ühtlasi annab ema selline lähenemine lapsele märku, et ema hoolib temast ja sellest, mis temaga toimub (muidu hoolib ta ainult vennast, sest mina olen paha kui teda lükkan). Kui vanema lapsega toimuv on tunnustust leidnud ning ta on seeläbi ka pisut rahulikumaks muutunud, siis on vajalik välja tuua ka see, et väikevend sai kukkudes haiget ning mind teeb kurvaks see, kui minu kaks poega omavahel läbi ei saa. Tulevikule mõeldes võiks pojaga koos mõelda, et kui järgmisel korral selline asi juhtub, et sa millegi peale pahaseks saad vms., siis kuidas sa muul moel seda väljendada saaksid? Ilmselt ei oska ta midagi välja pakkuda, kuid alati tasub anda võimalus (lapsed üllatavad meid vahel täiesti ootamatute asjadega) ning mõne hetke pärast ettevaatlikult ise mingeid ideid välja pakkuda, mille hulgast tema siis valiks sobivama. See oleks teievaheline kokkulepe, millele tulevikus saab viidata ning vajadusel hoopis edasi arendada.
Lisaks tasub veel meeles pidada, et väikestega, eriti väikeste poistega rääkides, tuleb teha väga lühidalt ning väljendada oma mõtteid võimalikult konkreetselt ja lihtsalt. Neil ei jagu pikaks jutuks tähelepanu ja kannatust. Tähelepanu köitmiseks on hea kasutada zeste, miimikat ja erinevat hääletooni (mida väikeste laste vanemad niigi instinktiivselt teevad). Palju abi on vanemad leidnud ka humoorikast, loomingulisest lähenemisest, mis on omane laste maailmale, kuid mille täiskasvanud on unustanud (N: võttes appi mõne lapsele olulise mängulooma või multikakangelase - mida tema arvaks, kuidas tema käituks jne.).
Leidlikkust ja kannatlikkust soovides,
Maarika
