KUIDAS AIDATA OMA 12A POEGA KES TEEB KOIKE 15A ONUPOJA JA'RGI. SINNA HULKA KUULUB KOOLI MITTE MINEMINE , OPPIMINE ON KOIGE VIIMANE ASI MIDA TEHA , KAHED KUKUVAD, MONI MURE KELLE ASI SEE ON .SUITS ON KA JUBA PAEVAKORRAS. KUIDAS SAAKS OMA POEGA AIDATA?
Sellises vanuses on sõbrad ja eeskujud laste jaoks hästi olulised. Kuhugi kuuluda, olla kellegi sarnane. Üks teeb ees ja siis teised järgi. Tänitamine ja moraalilugemine enamasti ei aita sellistes olukordades, pigem suruvad nooruki veel rohkem eemale. Rääkida tuleks kindlasti ja kuulata ja anda teada oma murest. Võtta last kui võrdset ja olla talle toeks. Need on minu mõtted
Eeh, meil sama probleem. Eeskujuna tegemist naabripoisiga, kes ka 3 aastat vanem. Kogu aeg on nad ninapidi koos ja kõik lollused loomulikult tehakse ka koos. Põhiline probleem on viimasel ajal popitamine. Tulevad viimastest tundidest ära ja siis lõnguvad näiteks kaubanduskeskuses või pargis. Olen isegi ühe korra nad sealt tabanud. Keelasin poisil naabripoisiga suhtlemise ära. Kodus saan silma peal hoida, kuid nad käivad ühes koolis ja seal teevad nad ikka koos lollusi.
Nõustun eelpool öelduga - kindlasti ei aita karistamine ja jutt sellest, kuidas tulevik ära rikutakse. Teismeline läheb selle peale sootuks "lukku", sest eks keelatud vili ole ikka parem.
Lapsega võiks maha istuda ja oma murest rääkida. Alustada võiks mina-sõnumitest, mis selgitaksid, kuidas te ennast tunnete selles olukorras ja milline käitumine teile ei sobi. "Ma olen viimasel ajal märganud, et kool sind ei huvita ja sa oled hakanud suitsetama. Mulle teeb see väga muret, sest ma kardan sinu pärast.", "Ma olen segaduses sinu muutunud käitumise pärast. Ma näen, et sa oled hakanud poppi tegema ja sul on asjadest ükskõik. Ma olen selle pärast mures ja ei oska midagi peale hakata. Ma hea meelega kuulaksin, mida sina sellest asjast arvad".
Kui laps viskab vastu "Ah mis see sinu asi on!" või "Ära õienda!", siis tuleks mõelda, mis sellise vastuse taga tegelikult on? Mida laps tegelikult tunda võib? Ükskõiksus ja pahameel on vaid suitsukate. Kui selle tunde aimame, siis saame seda tagasi peegeldada. "Sa vist kardad, et ma hakkan sind süüdistama?". Kui oleme näidanud üles siirast huvi ja muret, siis me saame ehk lapse käest ka teada, miks ta nii käitub ja mis lahendusi ta ise näeb. Siis me saame teha lapsega koostööd.
Sageli on aga nii, et laps või nooruk ei oska midagi öelda. Eriti kui me küsime "Miks sa nii käitud?". Sel juhul on meil võimalik talle jällegi tagasi peegeldada seda, kuidas olukord olla võiks. Näiteks on noorukitel vaja eakaaslaste heakskiit, nad tahavad olla suured, nad tahavad piire testida jõulisemalt kui kunagi varem. Miks siis mitte neid variante ka pakkuda. "Võib olla ma eksin, aga mulle tundub, et sa tahad oma sõpradele meeldida ja nendega samasuguseid asju teha, isegi kui sa tead, et need ei ole head asjad". Ei maksa tunda hirmu, et äkki minu oletused on valed. Kui laps arvab, et tegelikult asjad teisiti, siis seda ta saab ka öelda ja anda oma põhjendused. Sedasi see jutt ehk veerema hakkabki ja me saame teada, mida laps mõtleb.
Jutu lõpuks tuleb ikkagi väga selgelt väljendada, et teile ei sobi see, kui laps poppi teeb ja ringi hulgub ja laspa lapsel endal pakkuda variante, kuidas olukorda lahendada. Kui te olete lapse rahulikult, ilma moraalilugemiseta ära kuulanud, siis on väga tõenäolne, et ta hakkab teiega koostööd tegema ja mõtleb mismoodi tema käitumine muutuda võiks.
Kui aga kokkulepetest kinni ei peeta, siis tuleb jutt uuesti üles võtta ja uurida lapselt, et miks tema antud lubadused ei toiminud.
Ehk siis - vaja on aega ja rahulikku meelt, et jõuda selgusele, miks laps nii teeb ja jõuda temaga koostööle. Vaid siis on meil lootust, et lapse käitumine muutub.
