Minu tütart on klassis/koolis juba aastaid kiusatud ja tahaksin ta panna teise kooli. Kas viiakse läbi ka lastele mõeldud suhtlemiskursusi? Noores eas õpitust oleks kasu terveks eluks, kuid millegipärast pole ma kuskil selliseid reklaame näinud ega suutnud ka intenetist vastavat infot leida.
Jagan väga Teie arvamust suhtlemisoskuste õpetamise/õppimise vajalikkuse kohta. Suhtlemisoskuste omandamine, nii nagu mistahes oskuste omandamine, on kõige tõhusam harjutamise, kogemusliku õppimise teel. Teadmisi me hangime raamatuid lugedes, kuid oskuste õppimisel on just praktiseerimine väga efektiivne.
Samal metoodikal nagu on Gordoni kursus vanematele ja Gordoni Õpetajate Kool on tegelikult ka lastele/noortele mõeldud suhtlemisoskuste arendamise programm. Minul puuduvad andmed selle kursuse kasutamise kohta meil Eestis. Need suhtlemiskursused noorukitele/lastele, millega olen kokkupuutunud on olnud kõik projektipõhised (ühekordsed, lühiajalised, ühe linna/maakonna piires). Laste/noorukite suhtlemisoskuste õpetamine on nn katmata ala, mille järgi vajadus ja ka huvi on tegelikkuses väga suur.
Nii mõnedki koolipsühholoogid teevad oma koolis suhtlemistreeningu põhimõttel gruppe, kus käsitletakse noorukitele olulisi teemasid ja samas õpetatakse ka suhtlemisoskusi. Seega siis soovitaks Teil ennekõike võtta ühendust koolipsühholoogiga ja küsida kas ta teeb/on valmis tegema koolis suhtlemisoskuste arendamise gruppe. Kui koolis puudub koolipsühholoog või puudub koolipsühholoogil ressurss (nt huvi, aeg vms) selliste gruppide loomiseks, võiks otsida abi mõnelt teiselt selle piirkonna psühholoogilt. Mõistagi on grupis sotsiaalsete oskuste õppimine väga mõjus, kuid seda saab teha ka terapeudi juures individuaalseansil. Kognitiiv-käitumuslik teraapia lähtub ideest, et see kuidas me tunneme ja käitume on mõjutatud sellest, mida me mõtleme/kuidas me iseennast ja ümbritsevat tajume. Teisisõnu meie sisekõnest. Häbelik, vältiv suhtlemisstiil tuleneb seega siis hinnangust, mis ma annan enesele ja inimestele enda ümber. Selleks, et muuta käitumist, pean ma muutma ka oma suhtumist nii endasse kui ümbritsevasse. Siinkohal soovitaks lugeda Teil raamatut Melanie Fennell Võit madala enesehinnangu üle. Arvan, et saaksite häid ja edasiviivaid mõtteid, kuidas olla tütrele toeks. Samuti see, mida kodus ise saate teha, on erinevaid suhtlemissituatsioone arutada. Mitte niivõrd nõu ja juhtnööre andes, kuidas peaks käituma vaid, suunates last/noorukit vestluses leidma erinevaid võimalusi sotsiaalsete situatsioonide lahendamiseks. Selline arutlemine tõstab sisemist kindlustunnet.
Kui Teil on võimalik, siis püüdke leida, soodustada lapse/nooruki huvitegevust. See on üks võimalustest, kuidas laps/nooruk saaks tunnetada sisemist kompetentsuse tunnet. See aitaks luua ka kooli suhtlemissituatsioonide kõrvale uusi, oluliselt teistsuguse kvaliteediga suhtlemissituatsioone.
Aitäh vastuse eest. Koolipsühholoog on olemas, teadlik ja toetav, kuid soovitas kooli veel edasi jääda. Ma arvan, et see ei aita mu last, kui teda veel aastaid alandatakse. Paraku pole asi ainult kiusatavates, väga suur roll koolikiusamises on tegelik valitsev ükskõiksus ja suhtumine a la "nii on see alati olnud" ja "ju see laps on siis ise süüdi". Siinkohal tuleks muuta täiskasvanute suhtumist suunas - "teise kiusamine pole kunagi aktsepteeritav". Nagu näha, pole ju tegelikult abivajajal erilist abi kuskilt võtta, uppuja päästmine ikka uppuja enda asi. Minu tütre aeg on ringidega niigi sisustatud, vabu pärastlõunaid on tal nädalas vaid kaks. Ta on tark ja tubli. Aga tõesti teistest tagasihoidlikum.
Teatavasti teevad ka koolid katseid, mille eesmärk on välja praakida kehva suhtlemisoskusega lapsed, psühholoogiaõpikuist võib ka üsna üheselt välja lugeda, et õige inimene on sangviiniku-tüüpi. Kui see suhtumine ei muutu, ei saa ka koolikiusamist piirata. Ma tahaks väga, et muutuks üldine suhtumine.
