Mul on kaks last, 2,5-aastane ja 1-aastane. Kui pisem oli beebi, mängis suurem väga ilusti ja tegi õrnalt kalli-pai. Aga nüüd, kui teine ka juba asisem ja võiks nagu koos mängida, ei tule sellest midagi välja. Suurem ei luba teatud asju üldse puutuda (kaasa arvatud asju, mis on nooremale kingitud, st võiks nagu klassifitseeruda tema asjadeks), kui noorem juurde läheb ja üritab neid asju katsuda, siis kohe lükatakse või küünistatakse näkku. Oleme rääkinud sadu kordi, et nii ei tohi teha ja venna saab ai-ai ja mis kõik veel juhtuda võib, aga ei aita. Olen kasutanud mina-teadet ja seletanud, et ma kardan, et venna saab haiget ja hakkab nutma ja siis emme kurb ja tita kurb jne. Kuulab küll ja lubab, et enam ei tee, aga see ununeb mõnikord juba 5 minuti pärast ja kordub sama. Olen üritanud aktiivselt kuulata, tema põhjus tundub olevat kartus, et tita teeb tema asjad katki, kuigi arvan, et tegu on suures osas ka armukadedusega.
Kuidas edasi? Täiesti tupikus...
Tere!
Lugedes Teie kirja, tekkis kohe silme ette see olukord. Tundub, et olete lugenud või käinud vanemate koolitusel, sest olete juba oskuslikke võtteid kasutanud.
Miks siis ei toimu muutust?
Lapsed on veel väga väikesed, et osata omavahelist mängu koos arendada. Lapsed käituvad instinktiivselt oma asjadest lähtuvalt.
Selles vanuses laste mängu on vaja märkamatult suunata. Mänguasjad iseenesest veel mängima ei pane. Kui ei osata mängida, siis ongi mängu sisuks asjade äravõtmine ja kaklemine.
Mängu suunamisel ei ole oluline mänguasja omanik, vaid olulisem on koostööle saamine. Tunnustada lapse käitumist, mis viib mängu edasi. Premeerida teda kiituse vmt-ga.
Käitumuslike võtete õpetamise ja positiivse kinnitamise kaudu on võimalik nii väikseid lapsi koostööle saada. See nõuab vanemalt esialgu palju aega, teadmisi lapse ealisest arengust ja nende iseärasuste arvestamist mängimisel.
Julget pealehakkamist!
