Elame perega kortermajas. Käin 1,5 a. lapsega sageli hoovis mängimas ja olen tutvunud mitmete hoovis mängivate vanemate lastega. Olen veidi mures ühe tõrjutud tüdruku pärast. Tüdruk on 6 aastane, normaalsest perest (isa olemasolu ei tea, emaga olen kohtunud). Laps on hoolitsetud: puhtad riided, toidetud-kammitud. Mind teeb murelikuks see, et teised lapsed narrivad tüdrukut sageli ega taha mängu võtta. Ta on terane ja uudishimulik laps, ei ole teiste laste suhtes kiuslik. Tüdruk käib meiega (minu ja lapsega) juttu rääkimas ja on üsna klammerduva loomusega, nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Tahab kallistada (mis on tore ja millele ma alati vastan), kipub meie juurde koju ja käib ka mitmete teiste naabruses elavate täiskasvanute juures kodus (enamasti kodused vanainimesed, kellel ka koduloomad). Ta nagu tahakski mujal kui kodus elada. Tüdruk kipub ka luiskama, mis on tema vanuses veel täiesti normaalne, aga mulle tekitavad küsimusi need teemad mille kohta ta valetab. Näiteks valetab oma koduse elu kohta. Suvel rääkis sageli, et ta on üksinda kodus, ka öösiti, ja ema tuleb alles mitme päeva pärast maalt koju tagasi. Ilmselgelt ta ei olnud üksi kodus, sest juuksed olid patsi seotud, puhtad riided seljas ja lisaks ei olnud tal võtmeid kaasas. Ehk oli ema tõesti maal aga kodus oli keegi, kelle olemasolu ta ei taha tunnistada? Ehk võõrasisa, vanem vend või õde?
Aga tagasi tulles tüdruku tõrjutuse staatuse juurde. Ma ei ole võtnud enda peale hoovi laste omavaheliste suhete korraldamist, et "sundida" teisi lapsi selle tüdrukuga mängima. Aga kuidas ma saaksin teda sellegipoolest aidata? Millist nõu anda, kui tüdruk ütleb, et teised lapsed ei taha temaga mängida? Kuidas teiste lastega rääkida sel teemal, ilma et nad ennast kritiseerituna ja sunnitud seisus tunneks?
Teie osavõtlikkus ja tähelepanelikkus on imetlusväärne. Suhtute mõistvalt ka tüdruk võimalikesse väljamõeldistesse. Selles vanuses on sageli lastel omad fantaasiad ja juhtub sedagi, et juttudes põimuvad ettekujutused ja tegelikkus. Mõtlemisainet muidugi on, kuidas üks või teine lugu lapse jaoks kujuneb, küllap on seosed olemas tüdruku soovunelmate ehk mõne tema mure või koguni hirmuga.
Teile kui heasoovlikule märkajale pole kerge otsustada, kas on põhjust muretseda ja ka sekkuda. Lapse kujutlusvõime tõttu ei ole ju alust kedagi milleski lubamatus kahtlustada.
Mida aga teha saaksite? Hea oleks hoida jätkuvalt tüdrukuga kontakti, vestluse käigus võib ju muu hulgas küsida, kas ema või teised kodused teavad ja lubavad teistele külla minna, millal ta koju läheb, mis talle kodus teha meeldib ja kellega jne. Miks ka mitte proovida ka ema või teiste pereliikmetega kohtuda ja rääkida, mida olete märganud ja püüda teha seda neutraalselt (kindlasti pole hea mõte rääkida kahtlustest, et laps valetab või eeldada, et ta on jäetud omapead). Võimalik, et on tegemist lihtsalt väga elava fantaasiaga lapsega, kellel on kodus igav või tunneb end mingil põhjusel väga üksi ja otsib lähedust väljastpoolt kodu. Hooliv ema saab kindlasti olulist mõtlemisainet oma lapse kohta.
Ka teiste poolt tõrjumist pole just lihtne teema ja nagu isegi väidate poleks kasu kellegi sundimisest ega ka süüdistamisest. Esilagu oleks abi ka jälgimisest, kuidas see tõrjumine õigupoolest juhtub, mida tüdruk või teised teevad või ütlevad. Käitub tüdruk ise tavatult, teisi mittearvestavalt, on ta pigem domineeriv või hoopis liialt vähese initsiatiiviga ja vajaks julgustamist? On tal endal eelistusi, kellega ja mida mängida? Mõnele lapsele sobiks paremini üks-ühele sõbrasuhe ja palju korraga tekitab segadust. Muidugi on rohkem küsimusi kui vastuseid. Vahel oskavad lapsed ise välja pakkuda, mida teha, mis meeldiks ja mis ei meeldi. Teie saate lapsi kuulata, olla mõistev nii nende suhtes, kes on olnud tõrjuvad kui ka tüdruku suhtes. Julgustage lapsi väljendama, mida teha, et kõigil oleks koos tore.
Jätkuvat hoolivust ja head tahet Teile!
