Minu poeg ja sõbranna poeg (mõlemad 5a) ei klapi kuidagi koos mängima, sest sõbranna laps sõna otseses mõttes terroriseerib minu poega. Kui ei mängita tema tahmise ja soovide järgi hakkab ta karjuma ja hiljem jõuga oma tahtmist läbi suruma. Mänguasju ei suuda ta jagada siiani ja on vaja just seda asja mis minu lapse käes (minu arvates 3-4 aastaselt veel mõistetav aga 5 peaks juba aru saama).
Olen oma poega püüdnud kasvatada vaimus et löömine asja ei lahenda ja peab teistega ka arvestama ning kuna sõbranna kas kaitseb oma last v ignoreerib tema pahatahtlikku käitumist siis olen üsna nõutu kuidas olukorda lahedada...
kas peaksin ka oma lapsele hundiseadusi õpetama, et jõuga saab oma tahmise. sest rääkimisest pole kasu...kui minu poeg saab aru et nii pole ilus siis teisel lapsel on nagu sein ees, ta on harjunud saama kõik mis tahab.
kuidas peaksin oma last õpetama seda olukorda lahendama.
Appi kui keeruline. Eriti kui sõbranna on veel kõrval ja õigustab oma last. Samas kui ma ise olen lapse mängukaaslastega sellises situatsioonis olnud (ilma vanemateta), olen võtnud lastega selle teemaks ja proovinud koos seda arutada. Lapsed on sageli eriti võõra inimese arvamuse suhtes väga vastuvõtlikkud ja kui ilusti rääkida, siis see jõuab enamasti kohale ka.
Mina ühe sõbrannaga selle pärast ei suhtle eriti enam, kuna meie arusaamad laste kasvatamisest lihtsalt kardinaalselt erinevad. Tundsin iga kord täiesti jõuetust, kui ta meil külas oli. Tema nimelt laseb lapsel teha, mis too tahab ja siis ühel hetkel kui asi täiesti kontrolli alt väljub, hakkab suurel häälega lapse peale karjuma ja teda siis paika panema. Prrr... mina ei suutnud vahendajaks tema ja tema lapse vahel ning siis veel oma last ka kuidagi veel lohutada. Me lihtsalt enam ei suhtle eriti.
Kui jutt sõbrannaga ei aita, siis vist ka pigem suhtleksin vähem nendega. Kui kohale ikka ei jõua, siis pole midagi teha. Laps ju kannatab selle all+enda närvid.
Konfliktide lahendamiseks on üldiselt kolm võimalust: (1) muuta teist osapoolt ( sõbrannat ja tema last), (2) muuta olukorda, teha midagi teisiti. Siin on ka võimalus, mitte enam suhelda või teha seda nii, et lapsi pole juures. Võimalik on ka teha midagi muud (näiteks kasutada mina- teadet ja öelda, mis teid häirib.) No näiteks: Ma ärritun, kui sa oma lapse käitumist õigustad, sest mul on valus vaadata, kuidas minu poeg peab kogu aeg sinu lapsele järele andma. Sellise märkuse peale võib sõbranna vihastuda ja midagi vastu öelda. Siis tuleb lihtsalt kuulata ja peegeldada, näit. sedasi: "Ma näen, et sa vihastusid minu märkuse peale", või siis: "Mulle tundub, et sa vihastusid, et ma niimoodi ütlesin." Seda, et sõbranna siis oma tunded välja laob, tuleb võtta rahulikult . Ja (3) muuta oma suhtumist asjasse. Siin võiks asendada probleemi võimalusega. Nimelt pakkuda sõbrannale koostööd ehk kuueosalist probleemilahendust. Sellesse tuleks kaasata ka lapsed. Teie sõbrannaga oleksite ainult vahendajad ja lapsed pakuksid lahendusi. Kui nad hätta jäävad, siis võite teie sõbrannaga oma ideid lisada. Kuidas seda meetodit kasutada, seda leiate Gordoni raamatust "Tark lapsevanem". Kuna mängus on teie suhted sõbrannaga ja ka laste suhted, siis tasub raamatu otsimise ja meetodi õppimise vaev end kindlasti ära. Usun, et sõbrannagi on lõpuks teile tänulik ja leiab, et olete ikka tõesti hea ja mõistev kaaslane. Kuidas me ka ei tahaks, kuid lahendus tuleb valida selle kolme variandi hulgast, sest rohkem võimalusi pole. Kuidas konkreetne lahendus välja näeb, jätan juba teie otsustada. Jõudu ja taiplikku meelt !
