On siis õige öelda lapsele, et löö vastu, kui keegi liiga teeb? Püüame ju lapsi õpetada mitte lööma, mis siis saaks, kui kõik niimoodi kasvataksid. Üks minu tuttav arvab, et laps peab ennast maast-madalast kaitsma hakkama ja nii ta ütlebki oma kahesele põnnile, kui liivakastis mõni samasugune talle haiget teeb:"Löö vastu, mis sa tönnid, pane kohe kõvasti!"See ei ole ju normaalne.
Mina ei pea ka sellist käitumist õigeks. Vahel on väga nukker bussis vaadata, kus ema ütleb väiksele posile, mis sa tönnid, poisid ei nuta, kas sa oled nõrguke või siis, et löö vastu... Me ei õpeta lastele, kuidas probleemiga edukalt toime tulla ja sageli ise seisame silmitsi tagajärgedega. Siis kirume, et miks laps selline on, tegelikkuses oleme ka ise selles paljuski süüdi, milliseid käitumisviise ja väärtusi laps on meilt õppinud.
Minu arust ei ole ka normaale! Päris jube... ime ka siis, et lasteaias lastega pidevalt probleeme, kes kaklevad jne. Samas võõrale inimesele päris oma arvamust nii ütlema ei lähe. ops:
Olen täiesti nõus, et vägivallale vägivallaga vastata pole õige. Samas on siiski väga levinud arvamus, et tuleb vastu lüüa. Küllap see tuleb sellest, et see on kõige lihtsam viis ennast kaitsta ja kui paremat ideed pole, siis sobib see hästi. Samas on see tegelikult ohtlik, sest kui lööja on ikka suurem ja väga agressiivne, siis võivad tulemused olla väga halvad. Mida siis teha? Usun, et tuleb ikka julgus kokku võtta ja oma arvamust avaldada. Andke üks mina teade, kus seletate, mis teid häirib aja miks. Kui ikka öelda, et ma saan aru küll, et soovite oma lapsele head, kuid selline käitumine ( löömine) võib tuua kaasa probleeme. Ja siis lisada oma nägemus, et millised need probleemid oleksid ( näiteks harjumus lüüa, ka esimesena; lahendada olukordi füüsilise jõuga jne.). Mis probleemid sellega kaasnevad näit.koolieas, seda on kerge ette kujutada. Usun, et selline rahulik ja abistav lähenemine peaks olema vastuvõetav enamusele inimestest ja ei too kaasa mõttetut sõnelemist. Julgust oma arvamuse väljendamisel!
Laps peab vastu lööma,sest muidu lööja jääbki uskuma et temal on õigus lüüa aga teda vastu lüüa sinu laps ei tohi.Hiljem on su laps peksukott ja siis on aidata juba raskem.Tegin ka algul selle vea,et ei lubanud teistele haiget teha s.t. vastu lüüa ja nüüd õpetan teda lööma...
No ja siis lööb sinu laps vastu ja siis lööb see vastu ja ime ka ei ole, et koolikiusamine ja vägivald hull probleem on. Alguses lööb seda, kes teda lööb. hiljem on ise alustajaks. Loomulikult laps ei pea kannatama kellegi teise peksu all aga siinkohal ongi oluline, et täiskasvanu sekkuks. Nii väiksed lapsed ei oska eristada, et nüüd selles situatsioonis on õigustatud kedagi lüüa aga teises mitte.
Lapsel on õigus ja vajadus ennast kaitsta, kui talle liiga tehakse. Lapsel, kes usub endasse, keda on kuulatud ja tunnustatud, on kergem seda sõnadega teha. "Miks sa mind lööd?" "Mul on valus, kui sa mind lööd," "Mina ei teinud sulle haiget, miks sa mulle teed?" tuleb nende suust loomulikult ka siis, kui vanemad pole seda neile ekstra õpetanud. Tihtipeale tuleb seda lastele siiski õpetada.Ei pruugigi oodata, kuni last lüüakse, vaid lastekollektiivi minnes , kui arutatakse erinevaid korralduslikke küsimusi, saab ka sellel teemal peatuda.
Kui sõnadest ei piisa, peab laps teadma, et tal on õigus abi paluda: pöörduda kasvataja või õpetaja poole, tänaval lähima täiskasvanu poole. Tähtis on teada, et see pole kaebamine.
Täiskasvanul oleks kõige arukam toimida neutraalse konfliktivahendajana, s.t. mõlemat aktiivselt kuulates ja sõnastades, vajadusel ka piire tõmmates.
Löövad ikkagi lapsed, kes ei oska end sõnadega väljendada või kes ei suuda oma impulsse pidurdada. Ja muidugi need, kes on kogenud, et nii tehakse. On palju lapsevanemaid, kelle käsi kerkib niipea, kui miski ei meeldi. Paraku võivad need lapsed elus sagedamini hätta jääda kui need, kes oskavad end sõnadega mõistetavaks teha.
Üks tõestisündinud näide elust:
Teismeline poiss koos tüdrukuga teiste seltskonnas. Üks poiss ütleb tüdruku kohta midagi solvavat. Tüdruku poiss paneb solvajale vastu lõugu. Paraku nii tugevalt, et lõualuu läheb katki. Tegutsemise ajend oli ju igati hea: kaitsta oma tütarlast solvangu eest. Paraku teguviisi valik ei olnud põhjendatud: vastuseks solvangule kehavigastuse tekitamine. Lööjale mõisteti vangistus.
Paraku pole see üksikjuhtum.
Aita Kivi kirjutas paarikümne aasta eest luuletuse "Vaata vastu!" Selle sõnum on minu meelest endiselt aktuaalne:
Arg ja kuri otsib ikka endast veelgi rohkem arga,
sellepärast ära iial välja näita, kui sa kardad;
Ära oma sisimaski seda arga kurja pelga,
kui sa teda kohtad.
Ainult
ära keera talle selga!
Vaata julgelt otse vastu, silmasügavusest läbi,
kuni aral hakkab hirm ja kurjal hakkab kurb ning häbi.
Enese eest seismine on täiskasvanutelegi sageli raske. Laps võib selles olukrras hädasti täikskasvanu toetust vajada. Kui seda ei ole saanud situatsioonis, siis õhtul kodus, kui laps juhutunust räägib, vajab ta aktiivse kuulamise abil oma tunnete sõnastamist ning ühiselt lahenduse otsimist. Vahesammuks oleks hea koos lapsega minna lööja ja tema vanemate juurde ning konfliktivahendusoskusi kasutades juhtunut käsitleda ning edasisi kokkuleppeid sõlmida.
Et midagi muutuks, peavad nii lööja kui kannataja hakkama mõistma löömise taha peidetud tundeid ja sõnumeid.
Mõned põhjused, miks eelkooliealised lapsed löövad: kui neile ei meeldi segamine; kui nad ei taha käest anda asja, millega mängivad; kui neile ei anta asja, mida nad tahavad; kui neile miski ei meeldi; kui nad millegi peale vihastavad ja/ või solvuvad; kui nad on (armu)kadedad; kui liiga tehakse nende sõbrale jm.
Milles mingil konkreetsel juhul põhjus oli, selgub kuulates. Kui kuulata ei oska, tulge Gordoni Perekooli. See pole reklaam. See on parim, mida kõigile vanematele soovitada oskan.
Minul sellega kurb kogemus.
Meie lasteaias oli ka selline poiss olemas, kelle ema käsib vastu lüüa. Ükskord minu pisitütar, siis oli ta 2,5aastane, kogemata kukkus selle lapse jala otsa ja seepeale andis poiss talle käesolnud puust autoga kõvasti vastu pead. Igatahes kaotas mu laps meelemärkuse ja peahaava õmmeldi päris pikalt. Mulle helistati ja kasvataja rääkis kogu loo ära nii nagu oli. Lapsele läksin järele traumapunkti, päevakese oli haiglas ka jälgimisel. Teise lapse ema oli ka parajalt ehmunud, kuid vabandamise vms asemel hakkas oma last kaitsma (ei uskunud kasvataja versiooni, laps tal ka ei rääkinud veel väga palju). Saan temast ka aru, kes ikka oma lapsest midagi sellist usub - samas teadsid kõik selle vanema kasvatusmeetodeid, lastevanemate kogunemisel rääkis ta sellest varjamata, umbes hoiatas teisi vanemaid.
Viha me ei pidanud, kuid laps enam lasteaeda ei läinud, korra viisime, kuid nii kui uksest sisse saime, hakkas ta hüsteeriliselt nutma ja oli tõsises paanikas. Õnneks oli võimalik vanaemal hoidjaks hakata ja varsti tuli majja ka teine beebi.
Hirm läks üle, kui tüdruk umb 5-a oli. Siis läks väiksemasse lasteaeda ja mured kadusid. Küll aga jääb õnnetust meenutama suur arm otsaesisel.
Juhtus see juba mõned aastad tagasi, nii et "vastu" löövad lapsed ei ole uus probleem.
Jutu panin kirja selleks, et vanemad selliste laste suhtes oma lapsi hoiataks ja ehk mõni taolise kasvatusviisiga emme mõtleb hästi järele enne kui oma lapsele löömisest rääkima hakkab.
ops:
