Teema järgmine, et laps oli üks päev valel ajal vales kohas.
Kõik algas sellest, et tunnis oli kahe lapse vahel läinud tüliks nii, et käed käiku ja juukseid pidi kokku. Noh, sekkus siis veel üks laps ja seekord poisslaps, kes tuli tüli algataja poole ning kahekesi haudusid välja plaani, et anda peksa kooli nurgataga sellele kellega sai kakeldud. Asi otsustatud ja plaan valmis läksid nad õue ootama (tegemist on 3kl lastega), sellel ajal olid veel kaks last tulnud õue ja läinud pahaaimamatult sinna nurga taha ja oodanud seda õnnetukest,kes peksa pidi saama, et koos koju minna. Kannataja helistas emale suures hirmus ja ema tuli kooli ja sõimas minu ja veel selle teise lapse näo täis ja ähvardas anda asja politseisse. Kusjuures need kaks kes tahtsid peksa anda said jooksu. Ja jama keeratakse minu ja selle teise lapse kaela. Rääkisin õpetajaga,et asi tuleb ära lahendada ja antud asja juures tuleb ka vanemad kaasta, sest tegemist on ju väga tõsise asjaga. Noh nüüd on siis õpetaja suutnud asja oma lahendamisega nii kauekel ajada, et minu laps ei julge enam koolist koju tulla, sest kardab ühte agiteerijat ja tema ema.
Mida teha??? Kas nii siis lahendatakse tänapäeval probleeme, et keeruta ja keeruta kuni mitte keegi enam ei tea mis on tõsi ja mis vale?
Mida edasi teha, kui kooli sekkumine isegi ei aita???
Olen nõus, et lahendamata probleemid tekitavad ka edaspidi pingeid. See on suur ootus, et konfliktolukord lahendaks nii et kõik saavad asjast kõik ühtemoodi palju. Kool ei suuda panna kõiki inimesi ühtemoodi mõtlema, asjast aru saama. Mida päev edasi seda enam segi lähevad toimunud situatsiooni kohta käivad hinnangud, faktid ja tõlgendused. Kindlasti ei lahenda seda probleemi väljaselgitav juurdlus kes alustas, nn süüdlase ülesleidmine ja karistamine. Täit tõde pole võimalik välja selgitada.
Mida võiks üritada sellises olukorras saavutada kokkulepe kõigi lastevanemate vahel. Inimesed ei pea asjast ühtemoodi arusaama, küll aga on kõigil teatud õigused ja vabadused, mis on piiratud teiste inimeste õiguste ja vabadustega. Ehk siis, minul on õigus olla selline nagu ma olen ja näha maailma sellisena nagu ma näen ja ka teistel on selleks õigus, ometigi ei tohi sellest sündida kellelegi kahju. See sai selline ideaalne jutt. Aga pahatihti selliste suuremate eriarvamuste juures minnakse lahenduste juurest kaugele, keskendutakse tüli alles hoidmisele (õiglase kohtumõistmisega, süüdlase otsimisega jms).
Kooli roll võiks olla see, et inimestel, kellel on selle situatsiooniga seoses midagi hingele jäänud, et neil oleks võimalus see välja öelda. Kui aga on aimatav et selline vestlusring ei too leevendust (keskendutakse süüdlase otsimisele), siis ilmselt ei ole mõistlik vanemate ja laste juuresolekul veel ühte emotsionaalset sõda maha pidada. Ideaalis võiks küll kooliga saavutada kokkulepe, kuidas ja mil viisil selliseid probleeme lahendatakse.
Teie lapsel on tekkinud selle olukorra tõttu hirm koolist äratuleku ees. Siinkohal on lapse jaoks ennekõike abistav see kui ta saab oma hirmust Teiega rääkida. Saate läbi arutada kui midagi sellist, mida laps väga kardab peaks juhtuma, kuidas ta selles situatsioonis siis käituda võiks. Selline kujutlusharjutus oma toimetulekust, annab kindlustunde. Koos saate leida võimalused kuidas seda hirmutunnet leevendada. Nt ehk on teil või kellelgi teistel pereliikmetel võimalus nädala jooksul minna lapsele kooli vastu, vms.
