Asi algas uue tita sünniga siis oli tegu käega löömises, mis õnnestus lõpetada sellega, kui talle ise vastu lõime ja rääkisime, et nii ei tohi jne.-lihtsalt jutt ei aidanud. ja seda praktiseeris ta nii pisitita, kui ka emme-issi ja teistega ops:
Aga kohe uus mure- nüüd juba nii kuuaega näpistab ja hammustab ja kohe ikka tugevalt-ei ole ka eriliselt aidanud jutt ja vastutegemine pigem on asi lausa lootusetu ja tunnen ennast võimetuna, kui ta vahest lausa nagu meelega kohe teeb ja siis oma käe veel minu suu juurde paneb, et hammusta nüüd vastu või hammustab lausa ise oma kätt ja näpistamisega sama lugu kohe jube kurb.
aga samas hullavad ja möllavad pisiga nii hästi, et hea vaadata kohe.
samas üritan tegeleda nii temaga, kui kaasan ka titaga mängimisse ja issi tegeleb ikka palju temaga kojutulles-lihtsalt ei kujta enam ette mis võiks aidata : aidake
Probleem tekkis kui teie perre sündis uus laps. Üheltpoolt on 2-3 eluaastal nii mõnigi laps füüsiliselt agressiivne, seda nii oma vanemate kui ka teiste suhtes. Hammustamine ja löömine on tema viis oma tunnetega toime tulla. Kindlasti uue tita sündimisel võib vanem laps tunda end kõrvale jäetuna, kuna tita vajab väga palju hoolitsust ja tähelepanu. Laps võib tunnetada titad kui rivaali. Oluline on püüda vanemale lapsele selgitada, et see ei ole sugugi nii. Te olete püüdnud kaasta vanemat last mängudesse ja temaga tegelenud. See on väga hea, laps tunnetab sellega toetust ja armastust ning et ta on ka osaline. Võiksite leida ka sellist aega, mis on ainult tema jaoks, kus kogu tähelepanu on ainult temal.
Olukorras kus aga vanem teeb väiksekesele liiga, siis tuleb seda lapsele kindlasti öelda, et selline tegu ei meeldi teile. Just lapse käitumine on see, mis ei ole aktsepteeritav, mitte laps ise (ta ei ole paha laps, vaid tegu on paha). Sellises vanuses laps ei saa alati aru, mis on tema käitumise tagajärjed (kui valus on vennal jne), ta võib enda arust lihtsalt ka mängida, saamata aru, et ta teeb väiksemale haiget. Kui nüüd last selle eest füüsiliselt karistada lüües või näpistades teda vastu, siis saab laps vastakaid sõnumeid: üheltpoolt te keelate löömist ja teisalt teete seda ise... laps ei pruugi mõista, mis siis ikkagi on õige käitumine.
Põhjus, miks laps lööb ja hammustab, on enamasti tema pahameel millegi suhtes. Hea on lapsele tema tundeid peegelda: "Ma saan aru, et sa oled tita peale pahane, kuid lüüa ei tohi". Oluline on see, et laps tunneks, et tal on õigus oma tundeid väljendada. Teie sõnum on see, et tunded on lubatud (ka viha), kuid tunnete väljendamiseks löömine ei sobi.
Lisaks sellele, et Te väljendate sõnadega oma suhtumist löömisse, võib seda kinnitada ka teoga. Näiteks suunata laps kindla käega titast eemale või teise tuppa ja öelda veelkord, et löömine teile ei meeldi ja sellepärast saadate ta ära. Hea on ka rõhutada oma tundeid. Ma kardan... Ma olen väga mures, et tita saab väga haiget, kui sa teda lööd. Sealjuures väljendage ka oma emotsiooni tugevust (kardan väga, olen hirmunud, tunnen õudu jne).
Praegu tundub kummalise tegevusena rääkida lapsele asju, millest ta aru ei saa, kuid sellega teete panuse tulevikku. Lapsed õpib, kuidas oma tunnetega toime tulla.
Lisalugemiseks sobib D. Golemani "Emotsionaalne intelligentsus" ja Richard Woolfsoni "Arukas laps".
Mina siin paari teema all juba olen tõstatanud küsimuse- kuidas sellist u. 2-aastast takistada, kui ta läheb ülemeelikuks (hakkab asju loopima, vaatamata keelamisele võtab vanemalt vennalt õppimise asjad ja jookseb eest; ronib lugevale vennale lõpmatuseni kukile ja hüüab "Hobu!", kuigi temaga on juba müratud ja on öeldud "Aitab") või kiuslikuks (teeb meelega haiget ja kui palun vennale kalli teha, sest valus on, siis rõõmsalt kallistab ja samal ajal uuesti näpistab või hammustab), teeb midagi ohtlikku (kui ütlen "seisa hetkeks" välisukse juures, siis ikka jookseb sõiduteele, ronib vaatamata korduvatele keeldudele klaveri pealt või klaaskapist midagi võtma) jne.
Ma olen füüsilise karistamise ja üldse võimu näitamise (nurgas seismine vms) vastu, keegi ei ole vitsa saanud, aga no kuidas ikkagi piirid seada, oma ütlemisele järsk tähelepanu saada jne . Tahaks ka teada
Piiride seadmise kohta on hea raamat "Kuidas piire seada" (Sobivad käitumisraamid lastele imikueast teismeliseni), autor Elizabeth C Vinton.
Kõige lihtsam piirangute kehetestamise vahend on käsklus.
1.Loo lapsega silmside ja täna teda selle eest, kui ta Sinu poole vaatab.
2. Nimeta käitumine, mida laps peaks alustama või lõpetama. See aitab lapsel mõista, mida temalt oodatakse. Tavaliselt on parem mainida soovitud käitumist, mitte seda, mida laps ei tohiks teha. Soovimatu käitumise mainimisel on oht, et see kinnistub lapse teadvusse ja tal võib tekkida kiusatus seda hiljem uuesti proovida. Seega pole vaja juhtida tähelepanu tegevusele, mille laps peaks lõpetama.
3. Veendu, et esitad käskluse seisukohana, mitte küsimusena.
4. Hääl peab olema neutraalne, kindel.
5. Usu ise kindlalt seda, mida ütled.
6. Vajadusel anna meeldetuletus, st korda taas algusest.
Võib kasutada nn katkist plaati, aja mahavõtmist. Viimase juures on tähtis teada: 1 minut eluaasta kohta.
Lapsed panevad meid iga päev proovile, et näha, kui kaugele võib minna. Mida järjekindlamad me ise oleme, seda rahulikum on kodune elu.
ja seda praktiseeris ta nii pisitita, kui ka emme-issi ja teistega 
ops: 
: aidake 