Siiamaani on olnud vendadel soojad suhted, nad leiavad ühist tegevust vaatamata vanusevahele ja hoiavad teineteist. Nüüd noorem varsti kahene ja kipub üle piiri minema oma sooviga vanema vennaga mürada. Kui noorem väga ülemeelikuks läheb, siis vanem tutistab nooremat. Üldiselt on need olukorrad, kus tõesti on vaja olnud nooremat takistada- aga kuidas ikkagi suhtuda tutistamisse.Praeguses eas- pisut alla 2a- poisile see tõesti mõjub hetkeks korralekutsuvalt. Aga kritiseeritakse sellist tegevust kõvasti...
Räägi suurema poisiga. Venna on ju alles 2 aastane ja kindlasti on olemas ka teisi viise, kuidas tema ülemeelikust jahutada, peale tutistamise. Usun, et vanem poiss saab aru küll, kui temaga rääkida.
Ma lisaks veel, et vanem vend on väga arusaaja ja on nooremaga algusest peale tegelenud; nüüd noorem arvabki, et vanem vend igal ajal tema päralt, aga nii see ju pole.
Minu mõte: Ma arvan, et võiks ju mõlema lapsega koos maha istuda ja rääkida. Nad on mõlemad küll nii suured, et saavad vestlusest aru küll. Koos rääkida on oluline just selle pärast, et siis nad saavad omavahel ka arutada ja kuulata, mis teine asjast arvab. Las vanem vend räägib väiksemale, kuidas ta end tunneb, kui väikevenna väga ülemeelikuks muutub (tunnen väsimust, teed haiget, tunnen end halvasti jne). Võib-olla peaks nooremale selgitama ka seda, mis siis tähendab liiga ülemeelik vmt. Mina vanemana alati rõhutan seda, et löömine ei ole kunagi lahendus ja minu suureks rõõmuks lapsed on selle ka ära õppinud
St me muidugi kõik korrutame, et näe venna praegu teeb tähtsat tööd ja ei saa mängida, palun ära sega. Või kui haiget teeb, siis puhume peale haigele kohale (mida ta ka vahel teeb ise ai! hüüatust kuuldes). Aga 10 sekundi pärast ta ronib jälle selga ja paljuks siis ühel 9-aastasel seda kannatust jätkuma peaks?
Tore, et sellel teemal on huvitav vestlus kujunenud.
Perekoolis algab olukorrale sobiva käitumisoskuse valimine sellest, et määratleda, kellel on probleem. Antud juhul on kannatajaks Teie 9- aastane poeg, seega on probleem temal. Aktiivse kuulamise abil saate sõnastada tema tundeid. "Sind pahandab, et venna ei kuula ja tuleb sinuga mürama, kui sa õpid." Kuulates saate ka teada, millist toetust ja abi vanem poeg Teilt ootab.
Kirjast paistab, et seni ei ole väiksemale piire pandud ja seepärast ei oska ta ka neid arvestada. Piire seada on kergem, kui kogu pere võtab ühise hoiaku. Vanem poeg vajab kindlustunnet ja kinnitust Teilt, et tal on õigus enda eest seista. Selleks sobivad tõepoolest kõige paremini mina - sõnumid. "Ma ei saa praegu mängida, ma õpin." "Ma saan pahaseks, kui sa mulle selga ronid, sest siis lähevad mul tähed koledaks."
Kui ka Teie poega toetate, kaob loodetavasti vajadus väikevenda tutistada. (Huvitav, kellelt vanem poeg selle kombe on õppinud? Lapsed käituvad ju nähtud - kogetud mudelite järgi. Soovides muuta poja käitumist on oluline,et ka teised peres ei tutistaks kedagi.)
Tundub, et osa vanema poja pahameelest on suunatud vanemate vastu, sest ta vajab selgemat ja kindlamat sekkumist ning toetust Teie poolt. Kui vanem vend jääb nooremaga hätta, s.t. too ei jäta teda näiteks õppimise ajal rahule, võib ta pöörduda abi saamiseks Teie poole. Siis tuleb Teil omakorda selgelt noorema poja käitumisega konfronteeruda kolmeosalist mina- sõnumit kasutades. Ka noorema lapse tunded vajavad sõnastamist: "Ma näen, et sa tahad vennaga mängida, kuid vend õpib praegu ja see segab teda. Seepärast saab ta pahaseks."
Lapsel on kergem aru saada, kui räägite n.ö. nähtavas keeles: "vend kirjutab, vend loeb". "Tähtis töö" on lapsele liialt abstraktne mõiste ega ütle talle midagi.
Kaheaastane on ka liialt väike, et lihtsalt kolmeosalisest mina - sõnumist piisaks. Saate vanemat poega toetada sellega, et pakute nooremale pojale huvitavat tegevust seniks, kuni vend õppetööga tegeleb. Miks mitte kutsuda ta näiteks söögitegemise ajaks endaga kööki ja lasta tal potikaantega mängida?
Abiks oleksid ka ennetavad teated venna poolt. "Ma hakkan nüüd õppima ja ei saa sinuga mängida. Kui ma lõpetan, tulen oma toast välja ja siis mängin sinuga jälle." Teiegi saate poja enda seltsi kutsuda juba enne, kui ta venda segama läheb.
Ning seda, kui noorem on kuulda võtnud ja tegelebki omaette ega sega venda õppimisel, tuleb kindlasti märgata ja positiivse mina- teatega tunnustada. Samuti vanemat poega, kui too nooremale vennale sõnadega piiri seab ega tutista teda.
Mina teeks sellele 9-aastasele kõik tagasi nagu ta väiksemale teeb. No ei saa ju niimoodi. ehk siis saab aru, kuidas on väiksemal olla, kui suurem domineerib.
Muidu ma väga laste karistamise poolt pole, aga see suurem peab aru saama, et kõik siin elus tuleb tagasi
mul on ka sama vanusevahega poisid kodus ja selline olukord on ka olnud,enamjaolt hakkab suurem väiksemat kiusama just siis kui tal on koolis olnud pingeline päev vói ei póóra mina talle tähelepanu.Aitas kui selgitasin suuremale et olen väsinud vói pinges mida iganes ja kui olengi plahvatanud siis vabandan ja seletan.Tundub vahel et suuremal lapsel ei ole vóimalust olla omaette vaikselt ja lihtsalt oma asjadega tegeleda,sest väiksem pidevalt túlitab suuremat.Ka on aidanud see kui vótan suurema poisi óhtuti kaissu vói lähen óppimise ajal jalutama.
, et ma seda koos probleemi arutamist siiski ei kujuta ette