Lugu meil siis selline, poiss on kohe 4a. saamas. Lasteaias käinud juba mitu aastat. Sõimerühmas lapsel probleeme löömisega ei olnud. Eelmisel aastal vahetasime lasteaeda ja sealt hakkasid mured. Nimelt pojaga ühes rühmas käib veel üks poiss, kellega meie poeg siis pea igapäev kakleb. Ja mitte natuke, vaid nüüd juba on asi nii kaugel, et meie lapsel sügavad kriimud näos ja hambajäljed kätel.
Teisel poisil ma väliseid vigastusi ei ole näinud, lisan, et olen hoolega otsinud (küll mitte riiete alt)…
Lõpuks ma enam ei kannatanud seda välja ja rääkisin kasvatajatega. Tulemuseks oli see, et kasvataja A. väitis, et enamus olukordi tekitab minu laps ning põhjuseks on siis kas: poeg ei saa midagi mida tahab (mõnda mänguasja nt); keegi teeb nalja, millest minu laps aru ei saa ja siis lööb (?????); keegi KOGEMATA tõukab või nügib minu last ja siis tema lööb vastu. (Ma tean, et mul laps selline solvuja tüüp ja suht õrnahingeline, kuid samas tema reaktsioonid on siit järeldades karmid. )) Ning veel väidab kasvataja, et mu laps ei suuda oma tunnetega hakkama saada, et sõnadega ei suudeta end väljendada ning löömine on kergem. No miks ta siis teistega seda ei ole, miks seda sõimes ei olnud????? Miks ainult ühe lapsega?
Millest ma aga aru ei saa, on see, et kasvataja A. on võtnud minu lapse suhtes negatiivse hoiaku ning kaitseb seda teist poissi. Teine kasvataja aga on erapooletu. Minu mõistus leiab, siinkohal, et kasvataja on juba konkreetse suuna minu lapse suhtes võtnud, et ta paha ja nii see on. Mu mees kuulas minu ja kasvataja juttu pealt ja ütles kohe esimese asjana, et mis sa punnitad siin, kohe on näha, et kasvataja hoiak meie poega. Ja mida rohkem ja sellel teemal räägin, seda rohkem laps kannatab selle kasvatajaga…..
Minu lapsele meeldib rohkem teine kasvataja ehk siis siin loos kasvataja B. Kasvataja B-ga rääkides, väidab tema, et ei ole minu laps alati riidude alustaja ning, et sellel teisel poisil on ka oma süü siin.
Põhjus miks minu pojale kasvataja B. meeldib, vastab ta mulle, et kasvataja B. on hea ja ei riidle meiega. Kasvataja A. aga on koguaeg kuri. ?! Ning mingi aeg lasteaeda minnes hommikuti kui laps näeb, et täna on kasvataja A. siis on ta isegi nördinud häälega öelnud, et jälle on see kasvataja A. Ma olen tal keelanud nii rääkida, kuid eks kasvataja on seda kuulnud…
Lisan veel, et nii mina kui mu mees on näinud, et see teine poiss on ise teistele läinud ligi ja torkima hakanud või siis liiga teinud. No näiteks: mängib üks tüdruk suht kõrgel trepil. Läheb see poiss ligi, ise millegipärast turris olekuga, võtab tüdruku jalast kinni ja tõmbab ning ütleb, et ma tõmban su nüüd siit alla.. tüdruk saab kuidagi oma jala ära tõmmata ja õnneks ei kuku alla. Veel mängib see poiss mängumajakeses, saab millegagi hakkama, et kasvataja riidleb teda ja käsib olla korralikum. Poiss vihastab kasvataja peale ja kutsub siis paar poissi endaga kaasa, et lähme poisid siit minema ja mängime toas hoopis. Posid jooksevad talle lönta lönta järgi. Siit on näha, et tegu liidriga. Siinkohal märgin ära, et ei arva, et mu laps on mingi kuku-nunnu ja ei tee midagi. Ma tean et tal on iseloomu ja tean ka seda, et kindlalt alustab tema nii mõndagi tüli ja et ta on võimeline lööma. Loomulikult antud teemal oleme kodus rääkinud ja nüüd loen iga hommikul ja õhtul lapsele sõnu peale, et ei kakle selle poisiga lasteaias ja ei tohi kedagi lüüa jne. jne. Aga ikkagi, miks on mul tunne, et minu laps kannatab ja tema vastu ei ole kasvataja aus????
Kas minu jutt on oma last kaitsev (ala ema, kes ei taha uskuda, et tal selline laps on) või on ka minu kahtlustel mingitki alust????
Kuidas tundub teile, avaldage arvamusi, palun mitte niisama sõimata, olen mures ja palun abi, sest ise ei oska mingit lahendust leida siin….
saan aru, et sul süda täiega valutab. samas ei saa sa kuidagi ju seda teist kasvatajat ümber teha. ainus võimalus on sul saavutada temaga koostöö. Praegu tunneb too kasvataja, et sa süüdistad teda. Enne kui ta sellest tundest jagu ei saa, pole sul võimalik temaga koostööd saada.
Mina õppisin seda kõike Perekoolis. eile käisin operatsioonil ja sain seal kõvasti sõimata registraatori käest. siis võtsin ennast kokku, peegeldasin talle tagasi seda, mida arvasin teda tundvat ja kujutage ette - momentaalselt ta vabandas minu ees ja ütles, et ta ise sai samal hommikul ülemuse käest õiendada.
Sellised olukorrad on väga rasked. Mul on endal ka lapse ühe kasvatajaga pikka aega olnud sõnavahetus teemal: minu laps ei ole paha. Kasvataja on sildistanud mu poja samamoodi grupi pahakspoisiks. Minu poiss on see, kes tavaliselt kõiges toimuvas süüdi jääb (midagi läheb katki, kui poisid müravad ja keegi kukub jne). Olen poisiga sellest nüüd mitu korda rääkinud ja selgitanud talle, et ikka võib juhtuda ja kasvataja tädi ei näe olukorda täies ulatuses. Peaksin võtma ennast kokku ja rääkima ka kasvatajaga suud puhtaks. Seni on läinud meie vestlused suhteliselt ühtemoodi, tema valab mu üle ja mina ei suuda eriti midagi vastu öelda...
Mure on muidugi tõsine ja vajab Teie reageerimist, et selline käitumine taolistes olukordades ei muutuks lapsele harjumuseks. Kirjutate, et olete näinud teist last kellelegi liiga tegemas ja teate ka, et ka Teie laps võib algatada või vastu lüüa, kergesti solvuda jms.
Lapsevanemana ja perekooli õpetajana kasutaksin lastevaheliste konfliktide vahendamisoskust (Vt. alafoorum "Kool ja lasteaed" "Kiusaja lasteaias" ). Küsimus ei ole üldse selles, kes on süüdi, vaid selles, kuidas ja millest sellised tülid tekivad. Lapsed vajavad täiskasvanute abi selles, et õppida mõistama nii enda kui teiste käitumist ja leidma sellistes olukordades uusi käitumisviise, millega teistele liiga ei teeks. Käsud, keelud ja karistused seda ei õpeta ja seepärast need ka probleemi ei lahenda. Tõepoolet soovitan Gordoni perekooli minna, sest ka vanematel ei teki uued oskused iseenesest ja vanad harjumused on eriti pingeolukordades visad välja lööma.
Kirjutate, et probleem tekkis uude lasteaeda minnes. On tavapärane, et muutused toovad esile raskused kohanemisel. Vanas lasteaias oli lapsele kõik tuttav ja suhted n.ö. paigas. Minnes aga teise, juba välja kujunenud rühma pidi ta leidma enda koha teiste hulgas.
Kuigi Teile tundub kasvataja jutt süüdistusena, on selles konkreetne info selle kohta, millega Teie poeg raskustes on: oma tunnete ohjeldamise ja sõnalise väljendamisega. Seda võib olla valus ja ebamugav tunnistada, kuid see on tõsiasi, mida isegi olete märganud (kirjutate ju, et olete).
Vanemana oleks lapse suhtes hoolimatu piirduda selle tõsiasja tunnistamisega ja mõelda, et niisugune ta juba on ja sinna ei saa midagi parata. Just siin vajab laps täiskasvanute asjatundlikku abi, et õppida ennast mõistma ning õppida käituma ka teisi arvestavalt. Süüdistamine, etteheited ja õpetamine uusi oskusi ei arenda. Vaja on palju aktiivset kuulamist, mina - sõnumeid, vahendajana tegutsemist lastevahelistes konfliktides (ka koduses situatsioonis, kui tekib nt. tüli külalistega), kuueastmelist probleemilahendust (ehk lahendusi mõlemad - võidavad põhimõttel). Kõike seda on perekoolis koos teiste vanematega tore õppida. Kuuldes - nähes, et teistel vanamatel on samasugused raskused, vähenevad ka enda süütunded ja tuleb arusaamine, et ma polegi kehv lapsevanem. vaid sellised raskused kuuluvad inimeseks kasvamise juurde.
Laps õpib vaid seda, mida vanem juba oskab. Kui mina solvun kergesti, tuleb see ka lapsel hästi välja. Kui mina ärritudes äigan, tõuseb ka lapse käsi sellistes olukordades. Kui mina oskan kuulata, on lapses selgust ja rahu ja ka tema kuulab teisi. Kui mina väljendun mina - sõnumitega, on see lapse loomulik suhtluskeel. Mäletan, kui sõbra nelja - aastane tütar tuli teiselt korruselt kööki vanemate juurde ja ütles. "Kui te räägite siin nii kõvasti, ei saa ma magada," ja pani ukse kinni ning puges uuesti voodisse. Ei mingit nutmist, turtsumist, pahameelt. Selgelt ja konkreetselt nagu ta oma perekoolis käinud vanematelt oli õppinud.
Autokooli me ju läheme, kui tahame sõitma õppida. Või otsime endale sõiduõpetaja. Kõiki oskusi, mida tahame omandada, on võimalik õppida. Olen tõeliselt rõõmus, et suhtlemisõpetus lastevanematele muutub üha kättesaadavamaks.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
Ma olen ühes väikse hoiu juhataja ja kasvataja ning just otsingi kuidas lahendanda kiusamise olukord. Meil on kokku 9 last ning just hiljuti liitus meie üks 4 aastane tüdruk, kes on väga kiusaja. Ta ei lase teistel mängida, lööb, tõukab, karjub...kahjuks on ka teised lapsed selle juba külge võtnud. Olen sellest ka lapse emaga rääkinud, mitte süüdistavalt ja tahaks selle probleemi lahendada. Tüduk on meil käinud nüüd umbes kuu aega ja kasvatajad juba väga hädas(mina ise ainult asendan) ja räägivad juba nö lapse loobumise ideest. Mina seda teha ei tahaks, sest lapsel läheb siis veel raskemaks. Sellepärast otsingi nüüd kuidas üldse peaks lapsega käituma. Näiteks ei piirdu ta enam ainult laste tõukamise ja löömisega vaid taob ka kasvatajaid. Ise panin ta ükskord nö maharahunema teise tuppa ja sain nii jalgade kui käte hoopidega igale poole.
Lugesin mures ema postitust ja nii nagu kirjeldab kasvataja A teie poega, oleks nagu kirjeldaks ta meie hoius olevat neiut.
Kas meie peaksime alustama korralikku jutuamist vanematega? Sest praegu oleme rääkinud emaga aga ema tundub selline väga pehme, taganeb oma sõnadest, ei karista kui on seda lubanud. MIna ise olen näiteks nö ähvardanud, et kui sa veelkord kedagi tõukad lähed " paha lapse tooli", sellepeale laps ainult naerab ja ütleb: " ei taha". Olen teda paar korda pannud aga siis läheb laps täitsa hüsteeriasse ja nii närvi, et lausa hinge võtab tal kinni.
Olete märganud uue tüdruku tulekuga on laste hulgas sagenenud löömised ja kasvatajad nõutud. Muidugi paneb see muretsema ja lapsed on häiritud. On väga liigutav lugeda, et te hoolite lapsest ja püüate näha olukorda tema poolt vaadatuna. See pole ju lahendus talle, kui ta rühmast lahkuma peaks. Tõepoolest, kasvatajate jaoks läheks kergemaks, kuid tüdruk saab tõrjutu kogemuse, mis võib probleemi süvendada. Praegu on väga oluline, et laps saaks sellise kogemuse, mis aitaks tal löömise asemel teistmoodi enda jaoks keerulisi olukordi lahendada ja kõik teised ka. Samuti vajavad kasvatajad kogemust, kuidas olukordi lahendada ja kiusamisi ära hoida. Neid võib tulla ette igas rühmas ja nii praeguste kui uute lastega.
Kirjutate, et tüdruk sekkub teiste mängu, teeb seda agressiivselt ja nüüd on ka teised hakanud löömise-keeles end väljendama. Kindlasti on vajalik sellistes olukordades täiskasvanute sekkumist ja abi. Loomulikult on mõistlik ka vanematega lastega seonduvast rääkida ja ikka mitte süüdistavalt, vaid mõistvalt ja arutleda, mida teha, et säiliks koostööle meelestatus. See aga, mis toimub päeval rühmas laste vahel, vajab vahetut reageerimist. Poleks ju lapsele kuidagi abistav teistmoodi õppida olukordi lahendama, kui vaid õhtul vanematele kurta, kui halvasti tema laps täna jälle käitus ja loota, et siis õhtul asju klaaritakse (noomitakse, karistatakse vms.). Laps saaks küll teada, et ta on „paha“, kui ta ei tea ju ikkagi, kuidas ta võib väljendada seda, mis teda häirib, kuidas hakkama saada, kui ta end halvasti tunneb. Veelgi enam, ta tunneb end järjest rohkem „halvana“ , suureneb hirm vanemate, kasvatajate pahameele ja karistuse ees, mis tähendab, et ta muutub järjest enam ärrituvaks, ebakindlaks. Sellega ongi raske toime tulla, temas toimuv vajab väljapääsu ning väljendub agressiivsuses. Tavaliselt sellised lapsed muutuvad nö patuoinaks, ka teised lapsed võivad selle sildi omaks võtta, mõistes kedagi hukka, tõrjuvad "paha last", mis peale too näitab jäjrest enam agressiivsust. See on nagu nõiaring, millest on raske välja pääseda - pole ju põhjust kiita ja positiivset tagasisidet anda. Laps aga ei oska ise ammugi sellest välja tulla.
„Patuoinaks“ olemise juurde kuulub ka vähe tunnustust, hellust ja armastust, mida aga kõik lapsed vajavad, et emotsionaalselt areneda ja iseendaga toime tulla ja eriti vajavad seda just need nn patuoinad, valdavalt negatiivse tähelepanu saajad.
Seega on väga oluline, et oma muret jagasite ja üritate olukorda muuta. Saan aru, et te oletegi mõelnud just sellele, mida saaks ise ette võtta ja siis, kui näete tõukamist, löömist jt sobimatuid käitumisi.
Niisiis, kui üks laps segab teiste mängu, tõukab, lööb ja sellest tuleb laste vahel konflikt, siis on vajalik, et täiskasvanu sekkub ja aitab lastel sarnast olukorda teisiti lahendama õppida (see on konflikti vahendamise oskus, mis koosneb baasilistest suhtlemisoskustest aktiivsest kuulamisest, mina-keelest jt., vt Suhtlemisoskuste KKK). Vahendaja roll seisneb selles, et võimaldada asjaosalistel rääkida, mis toimus,vahendaja on peegeldaja, neutraalne kuulaja. Näiteks alustades nii, et ma näen, et siin on teie vahel üks pahandus ja ma tahan teada, mis juhtus. Teeme nii, et üks räägib korraga. Vahendaja saab aidata kaasa nii, et algatuseks kirjeldab hinnanguvabalt mida nägi. Nt : "ma nägin, et läksid teiste juurde ja siis sulle öeldi ….. , ja siis sa lükkasid teda". Edasi peaks saama laps rääkida ja vahendaja vaid sõnastab ümber, kuidas lapsest aru saab (vaid aktiivne kuulamine, st väldib tõkkeid: ei arva ise midagi, ei kritiseeri ja tõlgenda, ei loe moraali jms. ). Seejärel peab saama sõna teine osapool (või teised). Vahendaja ohjab dialoogi nii, et lapsed esialgu räägivad läbi tema ja vahendaja kordab kuuldut ja ainult aitab „tõlkida“ seda, mida lapsed omavahel sõnastada ei oska, sh seda, mida nad löömisega väljendavad. On ju peamine raskus selles, et agressiivsus väljendab valusaid emotsioone, pettumust, pahameelt, ebaõiglust jms. , mida ei oska sageli ka suured inimesed verbaalselt teha. See ongi äärmiselt oluline, et aidata lastel ennast väljendada. Hea on see, kui lapsed saaksid enda sees toimunut mina-keeles: ma tahtsin ka mängida selle nukuga; mulle ei meeldi kui sa võtad minu käest asju ära; ma sain haiget, kui mind lõid, ma olen kurb, et mind mängu ei võeta jne. Kindlasti on see väga-väga raske, vähemalt alguses ja ikka hakkavad ka lapsed üksteist süüdistama. Seepärast ongi vahendada roll seda ära hoida. Kui see aga juhtub, siis keskenduda ründajale ja ikka vaid peegeldada: sa said pahaseks; see tundus sulle ebaõiglane jne.
Vahendaja roll on teha seda, mida lapsed ise oska ja pingelises olukorras niikuinii on see keeruline. Kui emotsioonid on liialt kõrgel, siis võib minna rohkem aega rahunemisele (ikka vaid peegeldada tundeid) ja alles siis, saab paluda kirjeldada, mis toimus. Lõpuks kui asjaosalised on saanud ära rääkida ja loodetavasti ka mõistnud teist osapoolt, siis oleks hea küsida: mida võiks teha, et kõigil oleks hea ja saaksid mängida, seda, mida tahavad? Lapsed on sageli vägagi nutikad pakkuma lahendusi, seadma ise reegleid jne., kuid vahenda ettepanekud on ka teretulnud.
Lõpuks tahan veel öelda, et teise tuppa saatmine, aga ka „mõtlemistool“ võib muutuda oma tähenduselt karistuseks, lapse tõrjumiseks, sildistamiseks ning seetõttu kui üldse toimivad, siis vaid lühiajaliselt ja hirmu-põhiselt. See aga ei anna lapsele oskust olukordadega ja tunnetega toime tulla. Rahunemine on siis hea ja abistav, kui seda saab teha turvaliselt, saades ärakuulatud, kellegi koos ja kogedes mõistmist. Mõistmine ja ärakuulamine ei tähenda löömise aktsepteerimist, vaid lapses toimuva, tema tunnete, tema raskuste, tema eripära aktsepteerimist. Ilma selleta leiab laps sageli just agressiivse viisi enda sees toimuvaga toimetulekuks.
Lapsed õpivad kiiresti ja iga päev. Seetõttu on väga määrav, kuidas lahendavad olukordi lähedased täiskasvanud, kuidas tulevad ise tunnetega toime (mina-keeles), kuidas suudavad olla hoolivad, empaatilised, turvalised, kui teisel on probleem, ka siis, kui ta väljendab seda agressiivsusega (kuulamine) ja kuidas käituvad konflikti sattudes (kas muutuvad agressiivseks, ähvardavaks, karistavaks või lähtuvad õiglasest võitja-võitja suhtumisest).
)) Ning veel väidab kasvataja, et mu laps ei suuda oma tunnetega hakkama saada, et sõnadega ei suudeta end väljendada ning löömine on kergem. No miks ta siis teistega seda ei ole, miks seda sõimes ei olnud????? Miks ainult ühe lapsega?