Kuivõrd peaksin sekkuma laste omavahelisse keelepruuki? Mu poisil (10a) on 3 sõpra kellega ta väga tihedalt suhtleb. Kord nad on meil, kord kellegi teise juures. Olen pannud tähele, et nad omavahel vannuvad ja on keeleliselt suhteliselt agressiivsed (aga mitte käitumiselt). See paneb mind natuke muretsema. Minu juuresolekul küll tõmbuvad nad tagasi aga kardan, et järsku omandavadki nad sellise suhtlemisstiili ja keelelisest agressiivsusest võib saada ju ka füüsiline. Kuidas seda teemat lapsega üles võtta? Ma saan aru, et noored kasutavad ikka slängi, hooplevad ja ärplevad, kuid kust läheb piir...
Tere!
Kui lapsed omavahel suhtlevad, siis tõepoolest kasutavad nad sageli just sellesse gruppi kuuluvat sõnavara. Ühise keele kasutamine aitab omamoodi "meie" tunnet tugevdada. Loomulikult ei pea ühise tunde tekitamiseks kasutama just vandesõnu, aga ometi noored seda teevad.
Mida siis teha?
Üks võimalustest on see, et kui kuulete last või teda koos sõpradega mittesoovitavat kõnepruuki kasutamas, võib sellele otseselt vastu astuda. Sobivaim selleks on anda"mina" sõnumi vormis teade selle kohta, mis on teie kõrvale valus kuulda. Kindlasti tuleb lastelt vastuväiteid ja emotsioneeritud tundeid, kuid siis kuulatleda mõistvalt ja anda oma teateid edasi.
Lõbusamaks ja huvitavamaks muutub probleemi lahendamine siis, kui koos poja ja tema sõpradega prooviksite leida nende poolt kasutusel olevale sõnale sünonüüme, mille sisu oleks sama. Leitud sõna võrrelda nende poolt kasutusel oleva sõnaga, mis oma kõla poolest tõenäoliselt erinevad oluliselt.
Seega, kui me midagi tahame ära võtta, siis peame mõtlema, mida asemele pakkuda. Kui seda teha ainult täiskasvanu poolt pakutuga, siis tekib vastupanu ja kõik jätkub endiselt.
Loovat lähenemist!
