Ma ei ole lapsega kunagi riielnud, kui ta millegi kohta oma arvamust avaldab. Kui asi läheb üle piiri, ütlen, et see on hea, et ta oma arvamuse välja ütleb, aga loodetavasti teeb ta seda tulevikus viisakamalt. No muidugi on see põhjustanud arusaamatusi võõraste inimestega, sh õpetajatega.
Umbes kuu aega tagasi soovitas tüdruk ühe tüli käigus klassiõel "oma ego" natuke väiksemaks keerata" /sõna-sõnalt minu sagedane soovitus talle/. Sellest ühest lausest tõusis suur tüli selle lapse emaga. Vähe sellest. Nüüd käis ka tüdruk ise minuga asjast rääkimas, ikka sellel pinnal, kui koledasti talle ülekohut tehtud on. Sama meelt on ka klassijuhataja. Saan aru, et oodatakse minupoolset oma lapse hukkamõistmist. Aga ma ei saa seda teha, sest tean tüli põhjust. Ja laps ei öelnud ju midagi halvasti.
Selles loos on õppetund eelkõige mulle endale: nüüd ma saan aru lapse süüdistustest, et ma ei hooli kunagi temast, ainult teistest lastest. Nii ütleb ta sellepärast, et kõigi lastevaheliste tülide puhul olen talle näidanud asja ka teise poole silmade läbi. Ilmselt pean ka mina tulevikus hakkama iga tühja asja pärast skandaali tekitama, või kuidas?
Kõigepealt vabandan vastamise viivitamise pärast.
Oma arvamuse väljendamist julgustav suhtumine on väga oluline laste iseseisvumiseks. Eriti vajavad seda teismelised, sh ka võimalust väljendada end erineval moel, kindlasti ka protestida, vastanduda, eristuda teistest.
Lapsed võtavad üle vanematelt selle, kuidas suhtutakse üksteisesse, teiste arvamustesse, kuidas reageeritakse, kui ei olda nõus, samuti kuidas tunnustatakse, julgustatakse jne., Palju sellest protsessist toimub teadvustamatult, eriti väärtuste kujundamisel.
Teie tütar on üle võtnud fraase, mida ta ise teilt on kuulnud ning see on põhjustanud tüli klassiõega. Teie arvates oli tütre ütlemine põhjendatud ja olete üllatunud klassiõe pahameelest. Teie silmis pole põhjust oma tütre käitumist hukka mõista ning peate kogu lugu tühjast asjast tüli tekitamiseks.
Nii see võib olla, et mis ühe jaoks tähtis, on teise jaoks ebaoluline, samuti üks ja sama lause, fraas, näoilme, mõni tegu on ühe jaoks kohane, teise jaoks aga vastuvõetamatu, solvav, alandav või muul viisil tüli põhjustav. Enamasti teisi isiku kohta negatiivse varjundiga öeldu põhjustab teise poole soovi end õigustada, oma tundeid välja näidata sellele vastu hakata ning mõjub ikka suhet kahjustavana (suhtlemistõkkena). Mis on piisav põhjus või põhjendatus teisele midagi öelda, on samuti erinev, sõltuvalt inimestest, nendevahelisest suhtest, olukorrast jne. Teised kõrvalt ei tea paremini, kuidas asjaosaline end tunneb ja kuidas talle miski mõjub. Ilmselt ei aita klassiõde pahameelest üle saada, kui teda veenda selles, et tal pole õigust solvuda. Kõigil on õigus oma tunnetele ja oma arvamusele.
Samuti ka Teil ja tütrel. Kuidas aga tüli lahendada? Kogu loo juures on esmatähtis valmisolek teist mõista ning vastastikune soov suhteid parandada (mitte üksnes end õigustada ning tõestada, et teine on süüdi). Mõlema asjaosalise jaoks saab tüli lahendatud siis, kui nad tunnetavad, et neid on mõistetud. Tülid on ikka seotud negatiivsete emotsioonidega ja kui pahameel jääb alles, siis pole ka tüli lahenenud. Teise häiritust ja solvumist saame vähendada siis, kui kuulame ta ära (ümbersõnastus koos tunnete peegeldamisega) ja aktsepteerime tema tundeid. Näiteks klassiõe poole pöördumisel sind solvas see, kui ütlesin, et pead oma ego väiksemaks keerama ja oled minu peale pahane; sinu arvates poleks ma pidanud nii ütlema jne. Kui eesmärk ei olnud teist solvata ja ometi nii juhtus, siis on ju täiesti kohane vabandada (ma tõesti ei tahtnud sind solvata ja ma ei arvanud, et see nii võib mõjuda).
Kui eesmärk on suhteid parandada, siis tuleks seda kindlasti väljendada. Oluline on oma seisukohti ja ka häiritust väljendada mina-keeles (ma tahan, et me saaksime jälle hästi läbi ja mul on kahju, et praegu on meie vahel tüli, mulle on tähtis, et ka minust aru saaksid jne.).
Kui seda on aga raske teha ja endal hoopis suur pettumus ja kibestunud olek, siis on aus sedagi väljendada (ma olen tõsiselt häiritud sellest, kuidas asjad praegu on ja minu meelest on see täiesti ebaõiglane, mida minult oodatakse). Kõik need näited on vaid illustreerimiseks (teadmata tüli asjaolusid), teie saate väljendada nii nagu teie jaoks on loomulik ja siiras. Peaasi, et eneseväljendus toimuks ilma teist süüdistamata, hinnanguid andmata teisi isiku kohta, st vältida igalt juhul probleemses olukorras sina-keelt ning väljendada end mina-keeles (abiks on Th.Gordoni raamat Tark lapsevanem).
Tulles tagasi algusesse, kui oskame lastele eeskujuks olla tülide lahendamisel, siis loome hea eelduse lastel lähedaste suhete loomisele oma elus.
Austatud Marge Vainre!
Eksisin üle hulga aja jälle sellele lehele. Tänan Teid sisuka ja õpetliku vastuse eest. Raamatut "Tark lapsevanem" olen lugenud.
Kahjuks ei puudutanud minu küsimus mitte tüli lahendamist. Küsimus oli loo lõpus. Toon selle veel kord ära.
"Selles loos on õppetund eelkõige mulle endale: nüüd ma saan aru lapse süüdistustest, et ma ei hooli kunagi temast, ainult teistest lastest. Nii ütleb ta sellepärast, et kõigi lastevaheliste tülide puhul olen talle näidanud asja ka teise poole silmade läbi. Ilmselt pean ka mina tulevikus hakkama iga tühja asja pärast skandaali tekitama, või kuidas?"
Kas ja kui palju peaksid vanemad laste tülidesse sekkuma?
Tere Üks ema! Lugesin mitmel korral läbi Teie mõlemad kirjad ning ka Marge Vainre vastuse. Teile jäi mulje, et vastaja ei saanud Teist aru. Ega minagi kindel ole, kas mõistan Teid õigesti, kuid tundub, et tunnete end oma murega justkui üksijäänuna. Ka aimub solvumist, et ei õpetaja ega teine ema ole Teie meelest mõistnud Teid ja Teie tütart. Kui Teie olete püüdnud oma lapsele mitte õigust anda ja ärgitanud teda nägema olukorda vastaspoole vaatenurgast, oodanuksite nüüd seda ka teiselt vanemalt, samuti õpetajalt. Ning kogemus, mille saite, kui mõistmist ei väljendatud, on pannud Teid mõistma, millest Teie tütar senini on puudust tundnud. Ning armastava emana on igati asjakohane küsimus, kuidas siis lapsevanemana toimida, et aidata noortel teineteisest aru saada, lahendus leida ning omavahelisi suhteid säilitada.
Pean igati oluliseks, et laps mõistaks tülide puhul ka teist poolt ning oma osa juhtunus, mitte ei süüdistaks lihtsalt teisi. Paraku ei saa sellest alustada, muidu juhtub just see, mida kogesite antud loo puhul ise ning mille üle on kurtnud Teie tütar.
Alustame algusest. Kui tütar kurdab oma muret, on temas mitmeid juhtunuga seotud tundeid ja mõtteid. Ta on nendega hädas ja vajab endast, oma tunnetest ja vajadustest arusaamiseks täiskasvanu abi.
Tavalisemateks suhtlemisvigadeks vanemate poolt on nõuandmine, etteheited, lahendamine. (Th. Gordoni raamatust, mida lugenud olete, leiate need suhtlemistõkete nime alt) Ka mõistlikud selgitused, et vaadata asjale teise inimese vaatenurgast ei aita last, sest temas on tunnetetulv, millest vabanemiseks ta täiskasvanu abi vajabki. Parimaks abistamisoskuseks on aktiivne kuulamine, mis lisaks ärakuulamisele sisaldab ka lapse tunnete peegeldamist vastavalt sellele, mida temas tajute. Nt: Oled õnnetu, et sõbrannaga tülli läksid. Sa ei lootsid, et ta sind mõistab, kuid asi läks hoopis hullemaks vms
Lapse tunnete peegeldamine aitab lapsel endas toimuvast aru saada ning toob kergenduse, sest pinge alaneb. Kui tunnete üleujutus on vaibunud, on paras aeg hakata koos lapsega lahenduse poole liikuma, küsides, mida tema arvates võiks olukorra lahenemiseks ette võtta (mitte ise lahendusi anda). Selles faasis (mitte enne!) on sobilik teha ettepanek vaadata olukorrale ka teise vaatenurgast. Kui laps on kuulnud oma kõrvadega oma tundeid Teie suust, kogeb ta, et mõistate teda, see tähendab, et hoolite temast ning see aitab tal tunda end väärtusliku inimesena.
Paljudel juhtudel piisab sellisest peegeldavast kuulamisest ja ühisarutelust, aitamaks lapsel tekkinud probleeme lahendada.
Kui sellest jääb mingil põhjusel siiski väheks, on järgmiseks abistamisoskuseks lastevaheliste konfliktide vahendamine.
See tähendab mõlema lapse ärakuulamist erapooletul moel, suunates neid otse rääkima ja tehes seda kordamööda. Tekkinud tüli aidatakse sõnastada vajaduste ja tunnete keeles, kasutades jälle aktiivset kuulamist ja peegeldamist. Vajadusel aidatakse neil lahenduse poole liikuda mõlemad võidavad konfliktilahendusmudelit kasutades.
Lühike vastus Teie viimasele küsimusele oleks: Esialgu peaks oma last aktiivselt kuulama ning kui sellest ei piisa (lapsel ei õnnestu olukorda iseseisvalt lahendada nii, et mõlemad rahul ja suhted korras oleks), siis tegema sedasama mõlema lapsega (ja parem, ka teise lapse vanemaga) koos, kasutades vahendamisoskusi ning mõlemad võidavad mudelit.
Ma ei ole mingi diktaator ega fanaatik. Lihtsalt 13 aastat isiklikku ning tööalast pereterapeudi ja koolitaja kogemust on kinnitanud, et need viisid toimivad tõesti. Ja midagi paremat ei ole ma leidnud. Küll on võimalik suhtlemisoskusi lihvida, õppides juurde teadmisi, mis kuuluvad juba suhtlemisdiplomaatia alla, aga Gordoni oskused on ja jäävad paratamatult suhtlemise A-ks ja B-ks.
Loodan, et leiate viisi, aitamaks oma tütart ning saamaks üle tekkima kippuvast kibestumisest.
Olen ise olnud just sedasorti lapsevanem, kes kuulamise asemel püüdis panna last aru saama teise vaatenurgast. Õppides ise kuulama ja peegeldama, kogesin, et nii õpivad lapsed oluliselt kiiremini ka teisi mõistma ning seda minupoolse lisasuunamiseta. Piisab mõistetud olemise kogemusest.
