Minu 10-aastane poeg käib praegu 4. klassis ja on pidevalt konfliktis sama vana klassiõega. Klassiõde elab meie läheduses ja koolivaheajal mängisid nad vanasti tihti koos. Nüüd on aga koolis asjad hullud - laps tuleb pidevalt koju märkustega, kus seisab kirjas, et kiusas seda klassiõde, ütles talle halvasti või ka muud märkused, mis otseselt klassiõesse ei puutu. Minu pärimiste peale olen saanud vastuseks, et tüdruk kiusas teda ka ja et tüdruk ütles temale enne halvasti ja muu säärane. Pikemalt siinkohal seletamata julgen väita, et tüdruk sõna tõsises mõttes provotseerib poissi, sest ta teab, et poiss läheb närvi ja vastab samaga, ning siis on jälle võimalus talle käru keerata. mõni kord on olnud nii, et keegi klassis tegi midagi pahasti ja too tüdruk ütleb, et minu poiss tegi ka. Arvake, keda õpetaja usub? Mõned korradon tüdruk asju lausa välja mõelnud ja õpetajale rääkinud. Kui küsin oma lapse käest, miks ta ei selgitanud õpetajale, miks ei seisnud enda eest, siis vastab, et ah, ma ei viitsinud vaidlema hakata, niikuinii õps ei usu mind. Ja need situatsioonid, kui ta ongi süüdi olnud, neid ta ka ei vaevu selgitama.
Olen talle rääkinud, et see tüdruk toob talle ainult pahandusi kaela, et hoidku eemale nagu katkust, aga ei midagi. Olen rääkinud, et ignoreerigu tüdrukut, ärgu tehku välja, kui teine talle halvasti ütleb, aga tegelikult saan aru, et ega see selles vanuses kuigi kerge ei ole. Endalgi kihvatab, kui ebaõiglaselt süüdistatakse vm.
Nagu ma aru saan, siis mingit sellist tagamõtet asjal ei ole, et kiusatakse seda, kes meeldib, kuigi äärmiselt häämastas mind klassiõhtul see, et kui minu poiss mingil hetkel üksi istuma jäi, oli just seesama tüdruk see, kes läks ja ta tantsima kutsus...
Vanus on selline, mis loob surve poiste ja tüdrukute omavahelisele suhtlemisele. Senised head sõbrad võivad saada klassikaaslaste seas üksteist kiusavaks. Selles vanuses tekib klassides tihti polariseerumine poisid / tüdrukud. Erisooliste suhted rahunevad ajapikku. Tundub, et ilus lapsepõlve sõprus on jäänud praegu jalgu soolistele erinevustele ja lapsepõlvega seostatav võib äärmuslikel juhtudel muutuda noortele isegi häbiväärseks. Tütarlapsed on ka sotsiaalselt arengus poisse edestavad. Tüdruku käitumises on näha esimesed märgid, et omaealise ja -soolise grupi kuuluvus ja tähtsus on domineeriv. Seega tüdruku kiusav käitumine on eakohane ja sümpaatia märgiks võib ju tantsima kutsumist pidada küll.
