Kuidas kasvatada last (4 a) nii, et ta edaspidi lasteaias, ega koolis, ei langeks kiusamise ohvriks, praegu veel lasteaias ei käi. Kuidas õpetada last sellistes olukordades käituma? Kuidas oleks õige käituda narrijate ja kiusajatega, nii et seda teist korda ei juhtuks. Vägivallaga vastamine ja kurjale kurjaga tasumine ei lähe minu elufilosoofiaga kokku ja pole ka lahendus. Teema ajendatud tänasest juhtumist, kui viisin lapsed (kaksikud) esimest korda võimlemisringi ja seal oli laps, kes võttis minu lapsed kohe sihikule. Jälgisin lapsi. Kõigepeealt hakkas ühte last käest torkima, kohe pidevalt, siis pidid lapsed pingile istuma, kiusaja ei istunud minu laste kõrval, siis aga tuli oma koha pealt ära, ja trügis minu teise lapse kõrvale, ma ai tea, kas tal oli ükskõik, kumba ta kiusab või ta lihtsalt ei tundnud ära, kumb laps see on ja pani käe tema selja taha ja hakkas last kratsima, muudkui torkis teist. Mille peale minu laps hakkas kõvasti nutma ja ei vastanud treenerile, mis juhtus. Treener tuli minu juurde ja ma rääkisin nii nagu asi oli, sest ma nägin kõike pealt. Selle peale treener ütles, et see laps ongi selline kiusaja. Minu lapsed sinna enam minna ei taha, aga nad said vajaliku õppetunni, et on selliseid inimesi ja mina sain võimaluse, et hakata lapsi ette valmistama selleks, et on palju selliseid lapsi ja ka suuri inimesi. Küsimus on ainult selles, milline käitumine oleks õige. Mina oma mõistusega arvaksin, et kõige õigem oleks ignoreerimine, nagu ei märkaksi sellist inimest. On mul õigus? Tahaksin teiste arvamuste kõrval kuulda ka professionaalide arvamust. Selgituseks veel nii palju, et ma ei arva, et ühe kiusamise pärast peaks trennist ära tulema, vastupidi, pole õige põgeneda probleemide eest, vaid proovida nendega hakkama saada, aga kuna lapsed ka veidi nooremad kui teised seal trennis ja see trenn oli nende jaoks liiga raske ja ka treener arvas, et võiks sügisel uuesti proovida kui kõik algajad on koos, siis selle pärast me rohkem sinna ei lähe.
Mina olen rääkinud rääkinud ja rääkinud...Ehk siis kui lasteaeda lähevad, tleb seda rohkem ette. Mitte mingil juhul ei tohiks öelda, kui teeb, tee vastu. Sealt tuleb surnud ring, et aga tema lõi ju ka. Mina õpetan seda, et asju tuleb lahendada rääkides ja kui teisiti ei saa, siis mine astu juurest ära. Muidugi ei ole see lihtne ja lõputult ära joosta ju ka ei saa. Ent oskust asju suusõnaliselt lahendada on see, mida mina oma praegu 7a olen juba aastaid püüdnud õpetada.
Mure lapse toimetuleku osas väljaspool turvalist kodukeskkonda on tuttav vist kõigile lastevanematele. Praegune probleemipüstitus on hüpoteetiline, sellest tulenevalt on ka raske konkreetset lahendusstrateegiat välja pakkuda.
Arvan isiklikult, et lapsele ei peaks looma ennetavat maailmapilti, et ümberringi on palju pahasoovlike inimesi. See oleks eelnevalt juba ohvrirolli sisendamine.
Kui tekivad analoogsed olukorrad nagu teil trennis, siis on see suurepärane õppematerjal omandamaks kohaseid käitumisstrateegiaid toimetulekuks. Soovitada võib ka veel mänguliselt võimaliku konfliktsituatsioonide läbimängimist. Mängida erinevaid stsenaariumeid, andes lapsele sellega teatava kindlustunde võimalike raskete situatsioonidega toimetulekuks.
Kiusajate ja ohvrite käitumist on viimastel aastatel palju uuritud. Püütud on leida neid rühmi iseloomustavaid üldisi karakteristikuid. On leitud, et valdavalt on kiusatavad suhtlemissituatsioonides ebakindlad ja esinevad puudulikud oskused eakaaslastega suhtlemiseks. Samuti on nende reaktsioon togimisele, narrimisele tihti väga intensiivne ja see pakub kiusajale huvi, lõbu jätkata. Kui aga mingit teravat ja kiusaja jaoks meelepärast reaktsiooni ei järgne, kiusatav jääb rahulikuks, ükskõikseks või pöörab asja naljaks, siis kiuslik huvi kaob. Järjest enam räägitakse ka kiusajatest kui ohvritest lapsed kes on kiusaja staatuses on tihti oma perekonnas kiusatava rollis.
Vahet võiks aga teha kiusaja ja nn uuriva käitumise vahel.
Inimese arengus on periood, kus manipuleeritakse ja provotseeritakse keskkonnaga, et saada teada kuidas minu käitumine mõjutab teiste inimeste käitumist. See on katse-eksituse meetodil õppimine. On osa lapsi, kes on julgemad proovima ja neist pahatihti kiputakse sildistama pahatahtlikena. Pole õige igat togimist ja patsist sikutamist võtta kui organiseeritud pahategevust, vaid põhjuseks võib olla lapse siiras huvi maailma ja selle toimimise reeglite vastu. Kui mina käitun nii, mis siis juhtub - kas see on hea või halb. Nõustun, et kohati võib olla piir uuriva, katsetava käitumise ja sihiliku agressiivsuse vahel ähmane.
Minu 7 aastane esimese klassi laps ei taha enam koolis käia just nimelt kiusamise pärast. Ta on teistest palju lühem ja muud põhjust ei olegi vaja. Narritakse titeks. Olen püüdnud temaga rääkida, nõu anda, kuid tunnen, et mu oskused-teadmised selles on puudulikud. Mõtlemegi juba koolivahetuse peale, kuid karantiid ju ei ole, et siis asi paraneb. kuidas oma last aidata? Enne kooli oli ta rõõmsameelne, leidis kergesti sõpru, oli seltskondlik. Nüüd aga nutab sageli, ärritub ja võtab kõike, mida kodus räägitakse, enda vastase rünnakuna. Kas tõesti on vastuseks käik psühholoogi juurde?
Sügisel, kui esimest päeva oma 4a tütart viisin lasteaeda,oli kaks rühma koos. Kohe jäi silma tüdruk, kes kamandas kahte talle kuulekat tüdrukut ja kõik mäng käis tema mõtete järgi. Lisaks ignoreerisid nad poisse. Minu tütar vaatas asju ja liikus üksi ringi. Üsna pea tuli kamandaja juurde ja ütles, et neid asju ei või võtta ja siis veel neid. Hääletoon kasvas ja käed läksid juba puusa. Jälgisime kasvatajaga mõlemad asjade arengut. Juba löödi jalga vastu maad ja kaks ta toetajat seisid mu tütrele selja taha. Aga mu tütar keeras ringi, vaatas otsa ja naeratas, siis nägi et autos (poisi kõrval) oli koht vaba ja ta hakkas koos sõitma. Küll selle kamandise nägu venis pikaks ja ta oli segaduses. Hiljem kasvataja rääkis, et peale selle hakkasid tüdrukud jälle poistega mängima ja sellest tüdrukust sai täitsa sõber minu omale.
Minu 7a tütar on teistest jälle peajagu pikem praegu on 143 cm pikk ja teda narritakse just pikkuse tõttu. Samuti on tüdruk harjunud vabalt kõigiga suhtlema tegemata vahet aga koolis vaadatakse selliseid lapsi väheke imelikult mina soovitasin et ära tee välja see kui inimene kedagi narrib näitab narrija mõtlematust ja alandab teda rohkem kui narritavat nüüd on minu arust asi paranenud.
