Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lastevahelised tülid :: klassivenna isa süüdistab löömises

caty
Külaline
Postitatud 09.02.2007 kell 16:36
Minu poeg õpib esimeses klassis. Suhted kaaslastega head. Täna nagu välk selgest taevast helistab ühe klassivenna isa ja ütleb, et tema poeg on koolist koju tulnud sinise silmaga ja minu laps olevat löönud. Tahab kokku saada ja arutada. Mida oleks õige teha? Minu arvates, kuna see juhtum leidi aset koolis, oleks õige ka selle lahti harutamisega seal algust teha. See löödud laps süüdistab minu poega, minu oma ütleb, et neil oli jah trügimine klassiuksel, et kes esimesena klassi sisse pääseb, et seal siis ilmselt see juhtuski. Et tahtlikult ta pole löönud. Õpetajale ka see teine poiss ei ole midagi selle kohta rääkinud (kuigi muidu alati sellised asjad räägitakse neil reeglina klassijuhatajale). Minu arvamus on, et äkki tuleks ka teiste laste käest juhtunu kohta küsida, nn erapoolikut arvamust kuulda. Lihtselt selle teise poisi vanematega maha istuda ja omavahel asja arutada pole nagu mõtet ja ei vii kuhugi kuna kumbki on enda versioonis kindel.
Pille Murrik
Pereterapeut, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 10.02.2007 kell 11:07
Paistab, et ootamatu sõnum on viinud Teid segadusse. Tahaks tomida õigesti, kuid mis on õige? Ennast ebakindlana tundes tahaks justkui toetuda õpetaja kogemustele.

Konfliktid ja arusaamatused kuuluvad elu juurde ja enamasti ei tee lapsed üksteisele tahtlikult liiga.
Üks Gordoni perekoolis õpitavatest oskustest on lastevaheliste konfliktide vahendamine. Vanemad, kes seda kasutavad, on rahul ja õnnelikud, sest see võimaldab juhtunut mõista ning mis kõige tähtsam: õpetab lapsi üksteisest aru saama ning omavahel tekkinud arusaamatusi ise lahendama.

Minu arust on tore, et teise poisi isa Teile helistas ja juhtunut ühiselt arutada soovib. Ma küll ei tea, millise häälega ta seda ütles, kuid loodan, et soovi taga on tõepoolest tahtmine lapsi aidata. Laste omavahelisi suhteid ei kahjusta mitte konfliktid, vaid nende ignoreerimine või oskamatu käsitlemine (täiskasvanupoolse abi puudumine või süüdlase otsimine, karistamine, lahenduste ettekirjutamine jms).

Endale peaks selgeks tegema kohtumise eesmärgi: kuulata ära mõlemad osapooled; mõista, kuidas asi juhtus ja lasta lastel leida, kuidas see edaspidi ei korduks. Tähtis on, et ei hakkaks otsima süüdlast.
Neis asjus oleks hea teise poisi isaga kokku leppida enne ühist kohtumist.

Peamisteks põhjusteks, miks vanemad kardavad taolisi kohtumisi, on minu kogemusel teadmatus, kuidas ise käituda; hirm kaotada enesevalitsust ning kartus teise vanema reageeringute (pahameel, rünnak jms) ees, mõnel juhul ka varasemad negatiivsed kogemused.

Kohtumisel peaks loomulikult kõigepealt kontakti looma, ennast tutvustama ja siis mina-sõnumite abil väljendama, milleks kokku saadud. Nt.: Ma kuulsin eile sinu isalt, et koolis oli juhtunud midagi sinu ja ...(poja nimi) vahel ning sinul on sinikas. Ma tulin sinuga kokku saama selleks, et kuulda teilt mõlemalt, mis juhtus ja koos arutada, kuidas teha nii, et see ei korduks.
Kui lapsed on jutuajamiseks valmis, öelge, et kuulate ära mõlemad ja paluge, et nad räägiks kordamööda. Ärge katkestage oma küsimustega.
Kui ükskõik kummal lapsel on algul vastuseis rääkimisele, vahetage käiku ja peegeldage tema tundeid, mida loete ta sõnadest ja/või kehakeelest. Nt:Sul on hirm, et ma saan pahaseks. Või: Sa oled õnnetu, et nii juhtus, vastavalt sellele, millega on tegemist.

Vahendamise põhitõed:
*säilitada neutraalsus, s.t. mitte otsida süüdlast ega olla kellegi poolt!
*lasta lastel rääkida ükshaaval
*suunata lapsi otse suhtlema, s.t. rääkima teie kuuldes teineteisele, mitte teile
*kuulata mõlemad ära
*kuulamisel kasutada aktiivset kuulamist, s. t. peegeldada lapse tundeid
*laste lastel endil leida lahendus edaspidiseks

Selline abi juhtunu mõistmisel on lastele nii kergenduseks (tekkinud tunded saavad välja) kui kogemuseks, kuidas üksteist kuulama õppida ning probleeme lahendada.

Loomulik on, et lapsed kirjeldavad olukorda erinevalt, sest kumbki näeb seda oma pilgu läbi. Seepärast ei ole õiget ega valet seisukohta.
Näide: Minu kabineti üks sein on sinine, vastassein roheline. Kummagi seina ääres on diivan. Kui kummalgi diivanil istub inimene, kes vaatab otse ja ma küsin: "Mis värvi on mu toa sein," vatab üks neist: "Sinine," teine: "Roheline". Kummal on õigus? Mõlemal.

Kui omavahelisest arutelust mingil põhjusel ei peaks piisama, võiks kooli minna ja teiste laste ja õpetaja abi paluda.

Mida rohkem oskaks vanemad lastevaheliste konfliktide puhul vahendamisoskusi kasutada, seda kiiremini õpiks lapsed omavahelisi arusaamatusi vägivallata lahendama.

Julgust ja õnnestumist Teile!
Ja aitäh kirjutamast! Loodetavasti saavad teidedki vanemad siit teadmisi ja julgustust oma laste abistamiseks.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!