meie 6 aastane poeg, ei taha meie sõna kuulata, kui kohal on ka temaga sama vanune sõber. Kuulab mis sõber ütleb ja vanemaid ei kuula. Õuest tuppa kutsudes ,kui sõber ütleb et ära mine jookseme minema ,täidetakse see kiiruga, kutsu palju tahad mind ei kuula.
Ja veel, nii meie pojal kui ka sõbral on noorem vend, meil 4aastane ,sõbral 3 aastane. Oma venda sõber kiusata ei lase, aga kui hakkab meie nooremat poega kiusama ,siis vanem poeg mitte ei astu venna kaitseks välja vaid hakkab sõbraga kaasa norima . Noorem poeg aga astub küll venna kaitseks välja kui tema kohta keegi midagi pahasti ütleb.
Mure on see veel sellepärast, et nad peavad ju ühes koolis ja klassis käima hakkama. Kuidas saab sellisest sõbra mõjust last eemale?
Olete hädas, sest sõbral on Teie pojale suurem mõju kui Teil. Ja tajute õigesti, et vaja juba praegu arukalt tegutseda. Kui poisid hakkavad ühes klassis käima, mõjutavad nad teineteist veel pikka aega. On hea, et näete oma vanemliku vastutuse osa ja otsite mõtestatud toimimisviise.
Paraku ei saa lapsele sõpru valida ega neid ära keelata. Ja antud juhul ei ole küsimus selles, kuidas sõbra mõju vähendada, vaid pigem selles, kuidas oma mõjujõudu suurendada.
Mõelge, kes on inimesed, kes on Teile autoriteediks ja miks just nemad? Mille pärast peate neist lugu? Tõenäoliselt on nad arukad ja õiglased inimesed, kel on oma arvamus, kuid nad ei suru seda peale,oskavad kuulata ja arvestada. Ka lastel on valmisolek ja soov täiskasvanuid kuulda võtta. Kuid sageli hävitavad täiskasvanud selle laste loomuomase oleku teadmatusest, oskamatusest, ajapuudusest. Piisab, kui suhelda lapsega täiskasvanu tasandilt: tee nii nagu ma ütlesin ja pahandada, kui laps korraldusi eirab ning suhe lapse ja vanema vahel saabki kannatada, samuti lapse enesehinnang.
Tänapäeval ei austa lapsed vanemaid automaatselt. Lapsed vajavad meilt tingimusteta armastust, kuid laste austus ja lugupidamine tuleb meil välja teenida. Mitte lastele meele järele olles, vaid neid armastades, teadlikult käitudes, nende vajadusi ja väärtusi arvestades. Meie hoiak lapse suhtes kujundab tema enesehinnangut ja mina-tunnetust.
Et laps tunneks end väärtuslikuna ja areneks nii tema minapilt kui omavaheline suhe vanemaga, on vaja piisavalt n.ö kasvatusvälist aega, kahekesiolemist, mida laps oma äranägemise järgi kasutab. Laps vajab ka positiivseid mina-sõnumeid selle kohta, mida temas hindate, millist käitumist heaks kiidate, oma positiivsete tunnete väljanäitamist.
Olukorras, kus lapse käitumine on Teile vastuvõetamatu, on oluline vältida süüdistamist, etteheiteid, võrdlemist jt. suhtlemistõkkeid. Praktikas on kõige toimivamaks osutunud nn. kolmeosaline kehtestav mina-sõnum, mis koosneb lapse käitumise hinnanguvabast kirjeldusest, selle käitumise mõjust Teile ja teie tunnetest. Nt. "Kui ma kutsun Sind tuppa ja sa jooksed ära, olen ma kurb ja pahane, sest kulutan palju aega Sinu otsimiseks." Selle järel tuleb kuulata ära lapse vastus ja peegeldada tagasi tema tunded. Kui laps ütleb nt.: "Aga ma ei tahtnud veel tulla, meil oli nii lõbus," võiks peegeldus olla: "Sul oli kahju tuppa tulla, sest tahtsid veel mängida."
6 aastane laps hakkab iga päevaga üha enam oma tahtmist avaldama ja oma valikute tegemist peabki saama harjutada. Paraku ei kasvata traditsiooniline piitsa - prääniku meetod lastes iseseisvat mõtlemist ja vastutustunnet. Ja lihtsalt rääkimisest poleka abi. Mida varem vanemana oma kasvatusoskusi arendame, seda väiksema vaevaga tulevikus hakkama saame.
Th. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem" saate selle kohta rohkem lugeda ning Gordoni perekoolis kirjeldatud oskusi ka praktiliselt omandada.
L. Ruskovska raamat "Kuidas teha last õnnetuks" on aidanud paljudel vanematel mõista, kuidas meie harjumuspärased käitumisviisid last mitte ei arenda, vaid pigem kahjustavad.
Armastust ja õppimisrõõmu Teile! Ning nauditavat kahekesiolemist pojaga, et tema sisemine kindlus ja väärtolemise tunne saaks kasvada!
