tere!
pojad on meil peaaegu 3-a. ja 2-kuune. väiksema sünnist alates olen enda arvates hästi teadlikult üritanud suuremal armukadeduse jms probleeme vältida - teinud tita tema jaoks huvitavaks, kaasanud teda igasugu toimetustesse, lasknud neil palju omavahel "suhelda" ja nii edasi. beebi uneajal üritan võimalikult palju suuremale aega pühendada, mõnikord pakun sihilikult välja mõne tegevuse, mida enne tita sündi koos teha armastasime, et ehk siis lapsel turvalisem tunda, et kõik meie elukorralduses polegi muutunud. ega kõik alati muidugi 100% ei suju, aga üldiselt ongi laps oma väikese venna suhtes vägagi positiivselt meelestatud, paitab teda, niisama katsub-patsutab, kutsub tibukeseks. aga mõnikord mingitel hetkedel tekib tal juskui vastupandamatu vajadus titale haiget teha, eriti, kui too nutab, aga ka lihtsalt niisama suvaliselt järsku tuleb ja tõmbab näiteks väiksel küüntega tugevasti üle pea, nii et jutid järel. või tahab lüüa... ükskord isegi viskas teda mingi suvalise asjaga ja mitte niisama, vaid ikka jõuga (beebi sõi parajasti mu süles). sellel asjal oli õnnetuseks veel mingi teravam serv, nii et lapsel oli isegi pea natuke katki, õnneks mitte midagi hullu. aga ma olen täitsa mures, eriti just selle viskamise pärast. laps lubas küll, et enam nii ei tee (päris karmilt sai siis ikka räägitud, et nii ei tohi ja miks), aga eks ta on ju ennegi lubanud, et enam haiget ei tee. kardan, et äkki mingil hetkel ei jõua piisavalt tähelepanu pöörata ja ei tea, mis võib juhtuda... kas on loota, et see probleem möödub (et ikka selline alguse ja harjumise periood)? ja kuidas üldse õieti reageerida sellistel puhkudel? ise olen lapsega siis konkreetselt ja karmilt rääkinud ja samas on hirm, et äkki kuidagi veel süvendan probleemi, st reageerin liiga vähe või liiga palju... ja mis vanuses võiks hakata laps sisuliselt aru saama, mida selline teguviis (haiget tegemine) võib tegelikult kaasa tuua, st et see võib väiksema jaoks tõesti ohtlik olla?
Loomulikult olete mures, kui suurem võib väiksemale ootamatult viga teha. Ilmselt peate hoolega mõlemal silma peal hoidma ja neid mitte omapäi jätma. Samas jääb Teie kirjast mulje, et tegu on pigem kohanemisega ja arusaamatusega, mitte pahameele ega kadedusega.
Nii väiksed lapsed ei ole võimelised abstraktselt mõtlema. Õigupoolest suudvad seda alles murdeealised. Senimaani tuleb lapsega rääkida kogemuskeeles. Paari-kolmeaastane laps avastab maailma vahetult oma meeli kasutades: ta katsub, maitseb, vaatab, kuulab, haistab. Imik on tema jaoks nagu uus ja huvitav mänguasi, kes erinevalt teistest asjadest ka häälitseb ja liigutab. Seda põnevam ta on ning justkui kutsub uurima, kuidas temaga ümber käia, kuidas ta millelegi reageerib. Laps, kes näinud, kuidas telekat puldist kinni pannakse, võib teha sama katset imikuga, kui too häälitseb ja suurem tahab, et teine vait jääks. Ilmselt ei ole ta ka harjunud veel Teie tähelepanu väiksemaga jagama, sellest tema reageeringud just nendel hetkedel, kui pisike Teilt suuremat pühendumist nõuab (söötmine, nutmine).
Olete toiminud arukalt ja võtnud vanema poja jaoks privaataega siis, kui väiksem magab. Püüdke sinna lisada ennetavad mina-sõnumid. "Nüüd, kui mul on kaks last, saan sinuga kahekesi mängida siis, kui venna magab." Kui seda aega kasutate, andke selle kohta positiivseid mina-sõnumeid: "Mul on heameel, et saan sinuga kahekesi olla sel ajal, kui venna magab." Hoolitsege, et füüsilist turvalisust oleks piisavalt:kallistusi, paisid, musisid.
Mõnikord võib pisema jätta mõneks ajaks isa või vanaema hoole alla ning minna suuremaga kahekesi välja. Enne tasub talle sellest teada anda ja küsida, kuhu ta tahaks minna.
Olete püüdnud hoida tunnet, et midagi tuttavat ja turvalist on alles. Sinna juurde tuleb anda ka teateid sellest, mis nüüd on teisiti, et ka laps hakkaks aru saama oma muutunud kohast ja rollist.
Kui hakkate imikut toitma, öelge suuremale, et nüüd, kui annate titale süüa, ei saa Te samal ajal täit tähelepanu temale pöörata. Küsige, millega tema sel ajal tegelda tahaks. Nii saab ka tema oma tähelepanu millelegi koondada. Pärast saate jälle anda positiivset tagasisidet. "Mul on nii hea meel, et sa mängisid omaette ja väike venna sai kõhu rahulikult täis süüa." Peale söötmist saate jälle ka suuremale tähelepanu pöörata.
Suurema tähtsust saab tõsta ka sellega, kui palute ta endale appi. Ehk ta saab midagi ulatada või tuua või kuskile panna. Ja selle eest saab teda jälle siiralt tunnustada. Nii ta hakkab mõistma, et ka suur vend on tore olla.
Kui siiski toimub midagi sellist, mis väiksemat kahjustada võib, peab reageerima küll konkreetselt, kuid karmusest pole tõesti kasu, sest laps ei tee meelega halba. Ta lihtsalt ei adu oma käitumise mõjusid.
Vanemate üleasnne ongi lapsele sõnadega näidata tema teo ohtlikke tagajärgi nagu peeglist. Sobiv viis selleks on kolmeosaline mina-sõnum.
1. Kirjeldate lapsele tema käitumist hinnanguvabalt, s.t. räägite sellest, mis ta tegi, s.t. sellest, mida Te silmadega näete või kõrvadega kuulete.
2. Sõnastate selle teo võimaliku mõju väiksemale lapsele.
3. Lisate siia oma tunded, mis selle mõju tõttu tekivad, sest see aitab lapsel tundetasandil mõista, miks see käitumine Teid nii väga häirib.
Nt. Kui sa vennat küünistad (käitumise kirjeldus), on vennal valus ja ta hakkab nutma(mõju) ja mina saan pahaseks.
Kui sa viskad vennat mänguasjaga, saab ta haiget ja mina saan seepärast kurjaks.
Kui laps selle peale midagi ütleb, tuleb see ära kuulata ja selle sees olev tunne oma sõnadega n.ö. tagasi peegeldada. Ka siis, kui laps ei ütle midagi, püüdke tajuda, mille peale laps selliselt reaggeeris ja seda sõnastada. Nt. "Sulle ei meeldi, et venna nutab..." Ja siit edasi kolmeosaline mina-sõnum.
Kui sellest ei piisa, püüdke leida viise, kuidas talle mõistetavaks teha, et väike laps on õrn. Kui teda on kunagi kass küünistanud, saab seda näitena kasutada, sest ta on seda valu ise kogenud. Kui ei, laske näiteks katsuda oma nahka ja lapse enda nahka ja isa nahka ja venna nahka, et erinevust tunnetada. Võite näidata, mis juhtub, kui ennast küünistate: tuleb kerge punane jutt ja on veidi tunda. Temal oleks seesama küünistus aga valusam ja tugevam ja vennal veel rohkem. Kuidas õrnad asjad purunevad, võib demonstreerida näiteks õhkõrnale jääle kivi visates. Ja siis öelda, et nii nagu jää on õrn ja läheb katki, võib ka venna katki minna, kui ta teda millegagi viskab. Kuid laps on teile kallis ja Te ei taha, et nii juhtuks. Nii hakkab ka tema oma tegude tagajärgi mõistma ja oma käitumist muutma.
Ei maksa alahinnata väikeste laste võimet mõista, kui me vaid ise end õigesti väljendame: nii, et laps saaks toimunut tunnetuslikult kogeda.
Ülalkirjeldatud oskustest leiate rohkem näiteid Th. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem".
Kui Teie 3-aastane on eriti tundlik laps, siis võib ta tajuda ema väiksematki rahutust sel momendil kui poiss titale läheneb. See tõenäoliselt mõjutab käitumist. Teie kartmine võibki põhjustada hetkelise pahateo hoo.
Venna katki minekust ei soovitaks mina küll 3aastasele rääkida, sest tusatujus võib ta seda hoopiski soovida. Selle asemel soovitan näidata ja seletada erinevust elusasjadega ümberkäimisel. Näiteks liblikad või lilled ja kindlasti rõhutada, et neid ei saa enam terveks teha. Kui õrn ja tähelepanelik käitumine elusloodusega selgeks hakkab saama, siis nõuaksin raskel hetkel õrna käitumist titaga, sest ta elusasi.
Püüdke tita asukohad teha vanema venna eest nii turvaliseks, et suudate muretsemise lõpetada. Näiteks sättige imetamiskoht nii, et Teie süles imiku pea asub mitteligipääsetavas suunas. Lihtsalt minimaalsed muudatused, mõelge läbi.
Unustage oma hirmud ja rahulikku meelt ning kannatust.
3-aastase ja 5-kuuse poistest lapselaste tundlik vanaema
