Meil käib kogu aeg kodus võitlus, kui vanemale lapsele (9a) tulevad sõbrad külla. Siis väiksemat (4a) ei võeta kampa. Meie titadega ei mängi! Tema aga tahab ju ka seltskonnas olla ja suuremad teevad igasugu asju. Ma siis olen ikka rääkinud suurema poisiga, et võta venna ka kaasa. Ma saan aru küll, et neil on ka tyyty. Väiksemal kohe jonn lahti. Olen proovinud talle mingit muud huvitavat tegevust leida aga see ikka ei toimi. Täna just väike tuli minu juurde, et miks TEDA KUNAGI mängu ei võeta endal silmad pisaratest märjad. Ma püüdsin talle küll seletada, et suured teevad suurte asju ja nad tahavad omaette olla, kuid näha oli, et ta oli ikkagi südamepõhjani solvunud ja nüüd on juba paar tundi teleka ees konutanud. Mida sellises situatsioonis teha?
Tuttav mure! Võtab nõutuks jah. Meil on vanuse vahe laste vahel veel väiksem. 6 ja 8 aastane. Muidu mängivad küll ilusti koos aga kui vanemal sellil külalised, siis järsku on 6a NIII VÄIKE, et temaga ei saa mitte midagi koos mängida. Mulle tullakse siis kurtma kuidas Posse neid kogu aeg segama tuleb. Sageli tundub mulle vanema poisi käitumine ebaõiglane, sest tegelikult nad võiksid ta kampa võtta küll. Kellele anda õigus?
Mina olen püünud väiksemale alati asendustegevuse leida, kui teda mängudest välja jäetakse. Teeme näiteks sellise mängu, mida ainult Emme ja tema koos teevad ja keegi teine ei saa mängida. Vahel aitab ka lihtsalt komm või mingi huvitav mäng mida ta saab üksi teha
Teema on igipõline ja enamusele lastevanematest tuttav, kellel olnud nii 3- 4aastase või suurema vanusevahega lapsi. Lugu lihtne, kuid raske seda analüüsida, sest hõlmab mitmeid aspekte. Püüan seda punkthaaval teha, et oleks lihtsam jälgida ja sobivaid ideid leida. 1) Kellel on probleem? Väiksemal lapsel, sest temal on probleem ja tugevad tunded. Mida lapsevanem sel juhul teha võiks? Peegeldada lapsele tundeid tagasi, näit nii: "Sa oled tõesti väga kurb (solvunud, õnnetu, tige või muu tunne), et vanemad poisid sind mängu ei võta". Mida see lapsele annab? Kõigepealt tunde, et vanem mõistab teda tõesti. Võimalik, et laps täiendab oma tunnete skaalat veelgi. Näiteks :" Ma vihkan neid suuri poisse!" Ja jälle vanem peegeldab tagasi:"See teeb sind lausa vihaseks, et nad sind mängu ei võta." Nii jätkates käsitleb laps oma tundeid ja mõne aja möödudes on ta rahunenud ja nõus midagi muud tegema. 2) Lahendus olukorrale. Nüüd ei peaks teie talle asendustegevust pakkuma, vaid küsima lapselt:"Mis sa arvad, mida me nüüd võiksime ette võtta?" Kui laps ise ei oska midagi välja pakkuda, siis võite ju omapoolseid lahendusi pakkuda. Kuid valikuõigus jäägu lapsele. 3) Kuidas ennetada olukorda? Võiksite kolmekesi (või neljakesi, st teine vanem ka), Teie ja mõlemad lapsed kokku istuda ja pidada maha ühe ajurünnaku, kuidas olukorda nii lahendada, et kõik oleks rahul. Teie saate olla ainult vahendaja ja abistaja. Lapsed pakkugu ise lahendusi ja leppigu kokku, kuidas asjad käima hakkavad. Võib olla leidub väiksemale eakaaslasi - sõpru, kes samal ajal külla tulevad ja tema aega sisustavad ( ei tea teie elamistingimusi, kas jätkub kõigile ruumi) või on vanem poiss kord nädalas mingi aeg ( näit pool tundi) nõus väikest venda kampa võtma (võib olla peate Teie sõpru sellest teavitama) jne. Igal juhul olgu lapsed võrdväärsed otsustajad ja Teie võtate endale kokkulepetest kinnipidamise kontrollimise kohustuse. Kui kokkuleppeid ei täideta, siis tuleb uuesti asja arutada ja uued lahendused leida. 4) Miks see probleem vanemale nii raske taluda on? Me võtame vastutuse lapse tunnete eest endale / Nii kurb, kui tal on silmad märjad/. Ometi on see tõrjutuse või hülgamise tunde kogemine oluline kogemus, mida elus võib vaja minna. Kui noorukina juhtub armusuhtes partner hülgama, siis tunne võib olla kordi tugevam ja nii mõnigi teeb selle tõttu ohtlikke ja mõtlematuid tegusid (enesetapukatse või narkootikumid tuimestiks). Kui inimene on tunnetega tuttav ja teda on julgustatud sellest rääkima ja sellega toime tulema, siis oskab ta ka elus seda kasutada. Pealegi on suure lapse valusaid tundeid sama hirmus kõrvalt jälgida kui väikse omi ( ma tean, mis ma räägin), ometi ei saa minna täiskasvanute maailma ja öelda, et ärge tehke mu lapsele nii. Seega õpetame last oma tunnetega toime tulema juba praegu.Lapsed on oluliselt tugevamad tundeid taluma, kui meie arvame. Võib olla peab hoopis aeg ajalt endale meelde tuletama, et mina kannatan rohkem kui lapsed, sest ma armastan neid ja tahan kaitsta iga negatiivse kogemuse eest. Ometi on parem olla praegu neil kõrval ja jälgida, kuidas nad kogevad kõike neile sobivates doosides. Nii, et püüdke olla armastav ja soe vanem, kes kuulab ja mõistab, kuid laseb lapsel siiski kõiki tundeid ( ka negatiivseid) kogeda.
tänases päevas olen täiskasvanud naine ja kahe poja ema. aga oma peres olin kolmas laps,mul on 3 a vanem vend ja 2 a vanem õde ja mäletan selgelt neid aegu kus mind tõrjuti,ei tahetud mängu võtta ja joosti minu eest ära. ma võisin siis olla ehk 4 -5 aastane umbes. ja mäletan sedagi et sai ema vahet käidud selle murega et suuremad ei taha minuga mängida. no eks nad aegajalt ikka mängisid ka minuga aga jahh..kui tekkisid "leerid" siis oli ikka enamalt jaolt nii et vanemad lapsed hoidsid kokku ja "titemad" pidid omaette olema. see lihtsalt paraku on nii,kahjuks. aga ma olin visa,kui nad mu eest ära jooksid siis kappasin neile järgi. nohh nii kuis jaks võttis. täna naerame koos selle üle et just tänu sellele sai minust meie peres kõige tublim spordilaps. kehalises vaid viied ja jooks oli nii "jalgades" et anna olla)))
aga meenutades et mida minu ema siis tolles ajas ette võttis selle vastu v selles suhtes..... eks ta samuti aegajalt rääkis suurematega aga ega ta vist oluliselt vahele sekkunud aga lohutas mind küll,seda mäletan. ja soovitas ikka et otsigu ma endale "oma enda mäng" või suunas mind ise kuhugi mujale.
ja veel üks mõnus mälestus- eks ta mind vast hoidis ka seetõttu natu rohkem kuna kaks vanemat hoidis omaette punti. ja tegelt oli see selline natuke mõnus "pesamuna" tunne))) nii et igal halval siiski ka omad head.
)))