Mul on kaks last 4,5 ja 9. Tüdrukud. Mure selles et väiksem lausa terroriseerib suuremat. Eriti kui olen palunud suuremal mõnda aega väiksemat hoida, et kasvõi poes käia. Väiksem lööb ja karjub ja jonnib temaga, võtab kooliasju ära. Kui kodus oleme siis ka ikka kaklevad kuid vahest suudavad ka koos ilusti mängida. Olen vahest tähele pannud et väiksem otsib väga suurema tähelepanu ja tahab kõike tema moodi ja järgi teha, kuid mingit kasu suurema lapse eeskujust rohkem pole. Lisaks veel niipalju ka et väiksem on selline üliaktiivne laps ka - ei püsi paigal üldse. Suurem laps vahest väldib teda lausa, sest ta kipub kiusama. Kahju suuremast tütrest kohe sest ta vahest tundub masendunud ja kurb selle pärast. Äkki oskab keegi aidata, mida ette võtta. Tundun endale juba hädapätakana sest ei suuda kodus korda maksma panna. Jõud on ka peale tööd otsas et hakata veel maid jagama.
Vanemad õed ja vennad on väiksematele ikka suureks eeskujuks. Üle võetakse nii meile sobivad kui ka sobimatud käitumised. Väiksema õe-venna pidevad tähelepanuotsingud võivad aga suuremale lapsele üsna väsitavad olla. Kuidas on Teie peres? Vahel vanemad lapsed tahavad ajada juba omi asju ja mitte nii palju väiksematega tegeleda (eriti siis, kui väiksem kiusab). See on Teie laste vanusevahet arvestades üsna loomulik. Väiksem võib selle aga ära tunnetada ja nii hakkabki kiusama, et tähelepanu kasvõi negatiivsest küljest saada. Sarnaselt käituvad lapsed ju ka vanematega.
Mida siis teha? Kindlasti tuleb sekkuda ja õpetada neid tülisid lahendama rääkides. Kui väiksema kiusamised ja jõukatsumised kestavad liiga kaua, siis ühel hetkel võib laste omavaheline suhe halvemaks muutuda. Alustada võiks vestlusega, kus Teie annate lastele teada, kuidas Te ennast sellises olukorras tunnete (nii nagu Te siiagi kirjutasite?). Vestlus viige läbi hetkel, kui kõik lapsed on rahulikud ja ei ole tülitsemise õhkkonda. Ja muidugi ise olete ka puhanud ja Teil on piisavalt aega. Kui üks laps on vestluse hetkel kiuslik ja teisel lapsel selle pärast paha, siis ei tule jutust midagi välja emotsioonid on liialt laes.
Öelge lastele näiteks: Mul on mure. Ma olen märganud, et väiksem kiusab suuremat. Kui te tülitsete /kui sa kiusad suuremat õde/, siis ma tunnen ennast abituna ja see ei meeldi mulle. Kas teie olete ka märganud kiusamist?.
Nüüd võiks kasutada aktiivset kuulamist (tunnete ja käitumiste tagasipeegeldus), et laste tundeid ja mõtteid teada saada. Tagasi võiks peegeldada just nende tundeid. Näiteks suuremale: Sa oled kurb, kui väiksem sind lööb. Või siis väiksemale: Sa tahaksid rohkem suurema õe tähelepanu. Tunnete kuulamine võib võtta omajagu aega. Kui lapsed ei oska midagi arvata, siis võite aidata kaasa sellega, et räägite neile, kuidas Teie kummagi lapse reaktsiooni ja tundeid näete. See võib aidata lapsel ennast avada.
Edasi tuleks lastelt küsida, mida teha võiks, et selliseid olukordi vältida. Mida tahaks väiksem laps ja mida suurem? Rääkige neile, mida tahaksite Teie ja kas Teil endal on mõni mõte, kuidas kiusamisele lõppu teha. Kui väiksema lapse kiuslikkuse taga on vajadus suurema tähelepanu järgi, siis võiks suuremat last veelgi julgustada väiksemale eeskuju näitama või siis talle mingeid asju õpetama. Eeskujuks olemine ei tohi olla kohustsu (sina vanema õena pead!) vaid meeldiv tegevus, mis saab vanema poolt tunnustatud. Las lapsed koos mõtlevad välja, mida neile meeldib kahekesi teha. Julgustage ja tunnustage vanemat last olema õpetaja ja eeskuju väiksemale (Mulle meeldib, kuidas sa väiksemaga mängid/talle jutte jutustad jm). Tunnustage ka väiksemat, kui ta enam ei kiusa.
Vanemale lapsele võiks õpetada veidi enesekehtestust. Õpetage teda kasutama mina-sõnumeid, mis on selged ja lühikesed. Näiteks Mul on valus, kui sa mind lööd ja ma ei taha sinuga kakelda. Võib olla mõtlevad lapsed koos välja mõne märgi või sõna, mida kasutada kiusamiskäitumise ilmnemisel. Näiteks hüüab suurem laps stopp või midagi muud. Usaldage siin laste fantaasiatja tekitage mängu meeleolu - las nad mõtlevad ise välja "tülipiduri"? Peamine, et lahendused tuleksid peamiselt lastelt. Siis nad tunnevad ka vastutust lahenduste elluviimisel. Teie aitate neil oma mõtteid kordamööda jagada ja hiljem ka kokku lepitud asju ellu viia.
Kui vestlusest kasu ei ole ja kiusamine jätkub, siis tuleb teha uus vestlus, kus väljendate oma kurbust/rahulolematust, et asjad Teie meelest ei suju ja uurite, mis põhjused on.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
Kohe küsimus Emps'ile.Aga miks peaks 9 aastane laps oma nooremat õde-venda vaatama.See pole tema kohus,selleks on ikka vanemad,või vanavanemad.) aastasel on päris palju juba õppida ja on ka vaja raamatuid lugeda(ma mõtlen kohustuslikku kirjandust).Meil sama lugu.Mina ei sunni kunagi oma 8 aastast poega vaatama oma väiksema venna järgi,sest neil olen olemas mina ja issi,kes kohe mõnuga võtab osa lastekasvatamisest.
Tean,et on ka isasid,kes ei viitsi küll MITTE midagi teha,tulevad töölt,pargivad mao täis,viskavad teleka ette pikali loevad lehte,või kohe magavad.Nad on ju ""NII;NII VÄSINUD;ET EI JÕUA MITTE MIDAGI KOHE TEHA"",see on juba emmede süü.
Nii,et ärge sundige oma lapsi väiksemat last vaatama.Ta peab seda ise tahtma teha.Sest kui sundida,siis lapsel tekib viha,väiksema vastu.Ja sellest tulevadki tülid laste vahel.
To Marleen: Saan väga hästi aru et lastehoidmine on vanemate töö -see on loomulik, aga alati on ka teisi situatsioone. Vanavanemad elavad kaugel ja ei saa minu iga toidupoe külastamiseks siiasõitu ikka lubada. Isa on meil väga palju tööga hõivatud ja seda aeg ajalt ka meist eemal. Sellist nn hoidmist juhtub väga harvadel kordadel kui tõesti pole kedagi võtta kes vaataks pool tunnikest et saaksin kasvõi toidupoes käia. Keegi pole suuremat last selleks kunagi sundinud, alati on küsitud et kas ta on nõus. Vahest on ta ise ka selle välja pakkunud et vaatab seni väikest õde kuni ma kuskil ära käin. Selliseid hoidmisi juhtub mõnikord korra nädalas mitte rohkem. Kas ma olen kohe selle pärast hoolimatu ja halb ema. Saan väga hästi aru et suuremal on omad kohustused ja soovid, kuid ega selle pärast pea oma õest tuhja kohana mööda kõndima. Mul oli endal ka suur vanusevahe õega ja kaklesime ikka ka kuid sellist suhtlemist nagu minu lastel ei olnud. Eile vestlesime ka lastega sellel teemal ja tundub et nad saavad probleemist aru. Kõige armsam oli moment kui väiksem ütles mulle et talle on õde kallis, see pehmendas ka suurema lapse südant. Nii et loodan et veel mõned korrad nendega vesteldes saame kasvõi natukene majja rahu.
Olen kolme lapsega üksikema ,kes töö kõrvalt koolis käib ja töö pärast keelte kursustel käin vanemad elavad teises maakonnas ja muid sugulasi ,kes vahel lapsi vaatavad pole.Iga kord ,kui olen sunnitud lapsed omapäi jätma süda valutab ,nii mis kole.Aga ,kui tahan et lastel oleks toit laual ja riie seljas tuleb seda teha . Mul on meeldiv lugeda et kusagil on pere kus selliseid probleeme pole.Veel abielus olles ,kohtasin oma sugulaste ringis inimesi ,kes mõista andsid sinu lapsed sinu probleem. Seega on sul väga vedanud ,ole selle üle rõõmus ja mõista meid kellel sellist abi loota pole.Laste isa elab mul Soomes ja tema ei osale laste kasvatamises.
