Mul on suured poisid - üks 11 ja teine 12. Ja kisuvad vahetpidamata.
Mõtlen õudusega, millal see läbi saab. Ja siis veel kardan, et kordub suguvõsa värk ja vinnapüidamine ja võrdlemine.
Nimelt minu emapoolses suguvõsas on nii, et õed ja vennad küll käivad läbi, aga kogu aeg on mingi jama ja pinged nende vahel. Kasvõi see, et kui me ühel külas käime, siis miks me ei käi teisel ja jälle jama. Ja kas ikka kõiki kutsutakse võrdselt sünnipäevadele, pidudele jne.
11 ja 12 aastastel ongi selline vanus, et tülitsevad. Minu omad ka üks 11 ja teine 13. Eks ta raske ole muidugi aga ma arvan, et see läheb mingi aja möödudes ise mööda ja nad hakkavad paremini läbi saama.
Meie peres on onude ja tädidega sama teema. Kui oleme ühel külas, siis teised solvunud jne. Kogu aeg käib mingi ette heitmine, tänitamine. Ma isegi ei tea, millest see tingitud on. Käimegi nüüd perega suht väga sugulastel külas. Ainult kohustuslikud juubelid jne.
Tere!
Lugedes Teie kirja tekib kujutluspilt olukorrast, mida esineb paljudes peredes. Tülide põhjused võivad olla väga erinevad, nende lahendused aga peaksid rahuldama mõlemaid osapooli nii, et mõlemad jääksid rahule. Tülide lõputu jätk kestab siis, kui üks võidab ja teine kaotab. See, kes "kaotab" hakkab enda maksmapanekuks pidama kättemaksu plaani. Lapsed ise sellele ei mõtlegi, nad käituvad kuhjunud negatiivsete emotsioonide ajendil. Seetõttu võibki täiesti ebaoluline põhjus vallandada omavahelise kemplemise.
Mida teha?
Aidata tülitsemiste põhjuses selgusele jõuda, sest poisid ei tea ka ise, mille pärast nad tegelikult kemplevad. Jälgida mõnda aega tülitsemist pealt ja siis sekkuda aktiivse kuulamisega. Omavahelised pinged võivad peegeldada ka kodust üldist stressilist olukorda. Ka peidetud kurbus võib põhjustada omavahelisi tülisid jmt.
Veel on võimalus, et lapsed suhtlevadki omavahel tülitsedes, sest puuduvad teistsugused kontakti loomise oskused.
Poiste tülitsemise muster ei tarvitse üle kanduda nn. suguvõsa mustrisse, kui põhjused varakult avastada ja aidata leida neile sobivad lahendused.
Rahu ja kannatust!
Lugupidamisega: Ene Raudla
