Mul on 4a poja ja 6a tütar. Oleme jõudnud staadiumisse, kus iga väikse lahkheli peale joostakse minu juurde: EMMEEE Artur kiusab, Pille võtis mänguasja ära, Artur tegi seda, Pille tegi haiget... ja seda hommikust õhtuni (olen kodune nimelt praegu). Ma siis üritan olla õiglane aga ma lihtsalt ei suuda kogu aeg jagada nende tüli õunu. Mulle tundub, et see on nende jaoks kujunenud juba harjumuseks, nad isegi ei proovi ise enam omavahel kuidagi hakkama saama, vaid jooksevad kaebama... Kuidas teil, mida olete teinud?
No minul on muidugi vanemad lapsed kui sul - 6 ja 10 ja nendele olen hakanud lihtsalt ütlema et lahendage oma probleem ise ära. Eks nad ole ka juba eas kus õiglustunne arenema hakata võiks.
Aga laste agressivsuse väljendustele nagu üksteise löömine tuleks küll kindlad piirid panna, ma ei tea kuidas küll, aga mingil viisil peaksid nad aru saama, et normaalsed tsiviliseeritud inimesed üksteist ei löö. Selleks, et nad selle arusaamiseni jõuaks, ei tohiks ühestki löömisest mööda vaadata, vaid kohe seletada, miks see halb on, ja seni, kuni nad aru saavad.
Minu arvates on nii, et kui soovitakse kunagi jõuda selleni, et lapsed ise oma konflikte lahendaks, on vaja kõigepealt neile mingisugused moraalsed tõekspidamised neile anda. Enne seda toimib vaid tugevama seadus.
millised need moraalsed tõekspidamised on?
Kohutavalt raske on tõesti väikesevaneusevahega lapsi lahutada või mitte lahutada tülide puhul. Olen üritanud kõürvale jääda ja mitte sekkuda, aga lihtsalt ei suuda. See on nii raske
Nende moraalsete tõekspidamiste all pidasin ma silmas ennekõike arusaama, et teist ei tohi lüüa. See pole lapse süü, et ta sündides ei tea et see halb on , on see löömise keeld ju puhtalt ühiskonna konventsionaalne kokkulepe. Niisiis tuleb seda asja paljudele lastele õpetada (vähesed sünnivad selle teadmisega), et tülisid on parem lahendada sõnade, mitte kätega. Kuni lapsed sellest ise päris täpselt aru ei saa võiks lihtsalt suunata neid teisi lahendusi otsima - a la 'ketilugu'.
Aga lastele peaks jääma suurem osa kanda, sest ikkagi NEMAD peavad ju õppima probleeme lahendama, mitte ema.
Oleme sageli harjumuste orjad ja püüame ruttu laste omavahelise tüli ruttu ära lahedada. Meie otsustame, mis on neile kõige parem. Sellega võtame neilt ju ka vastutuse ja ka harjumuse ise oma asjadega hakkama saada. Ma arvan nagu liina, et tuleks lastel lasta rohkem ise lahendusteni jõuda ja ise olla pigem kaasaaitaja rollis.
Minu jõmmidel tekkis ka 3-4 aastasena periood, kus nad togisid pidevalt yksteist ja ka teisi. Alguses pyydsin lihtsalt rääkida, et teisi ei lööda jne, kuid see ei mõjunud eriti. Vahel tuli ka kurjemat häält teha ja lahutada. See periood läks aga suhteliselt kiiresti üle. Olen kuulnud, et see on ka yks arengu etappidest.
Tere!
Oi, kui tuttav olukord! Sellist laste käitumist tuleb peredes väga sageli ette.
Milles põhjus?
Vanemad ei pane tähelegi, kui nad on ise varmad lapsele kohe appi minemas, et lahendada üks või teine probleem. Lapsed harjuvad sellega, kaebavad ikka ja jälle teise peale, kui on midagi juhtunud.
Vanemate ootus on, et lapsed saaksid ise omavaheliste asjadega hakkama, aga lastel puuduvad oskused ise omi asju lahendada.
Täiskasvanud on laste probleemide lahendamisel vahendajad. Kui nad kasutavad parimate kavatsustega last aidata aga otsest abistamist, siis kujuneb sellest harjumuspärane käitumine. Kaebamise tegelik tähendus on abi palumine. Eesmärk on õpetada lapsi oma probleeme lahendama. Selleks võib kasutada aktiivset kuulamist, konflikti lahenduse meetodeid, mida Gordoni perekoolis vanematele õpetatakse.
Lohutan teid, sest püüate olla parim lapsevanem oma lastele ja Te ei ole sellepärast läbikukkunud vanem, et ei suuda selles olukorras lahendust leida. Lahendus on tegelikult olemas.
Julgust ja kannatlikkust!
Lugupidamisega: Ene Raudla
ma oma lastele vist sain selgeks tehtud, et mulle ei meeldi kaebamine. Printisin neile tuppa (2 tüdrukut 5a ja 6a) suure plakati "pada sõimab katelt..." ja ütlesin, et alati kui tahate kaebama tulla, vaadake seda ja mõelge, mida sellega öelda tahetakse. Kui siis ikka tundub, et ülekohut tehti, siis seda õele öeldagi rahulikult. Seepeale peaks teine oma argumendid välja käima ja seejärel vaatama kahekesi, mis edasi saab. Lõpplahenduse juures võivad tulla nõu küsima. Et näe, mina tahan nii ja tema nii....tavaliselt leiavad nad küll selle jutustamise käigus ühise keele.
uskumatu, aga toimib. Viimase kuu aja jooksul ei mäleta ma kaebamisi. Esimesel nädalal üritati ja siis saatsin nad plakatit lugema. Eile tahtsin plakati maha võtta koristuse käigus (kuidagi hale ja äbarik oli) ja tüdrukud tahtsid uut. Seekord lasin neil endil siis ilusa plakati teha. Printisin lihtsalt teksti välja, kuid lõikasime tähed eraldi välja ja kleepisime tugevamale paberile. Sinna lisati siis joonistusi, kleepekaid ja sädelevat liimi.
Võite proovida ehk - kokkuleppelised reeglid ja muu sellise laste tuppa plakatitena üles panna. Meisterdamisrõõmu ja tuletab tähtsaid asju meelde
