Minu probleem seisneb selles, et mu laps hakkab kergesti nutma kui ta kaotab -mängu või saab halva hinde.
Viimane kord oli nii jube et häbistas võistlustel oma käitumisega mind nii, et pidin lahkuma.Mida teha?Lapse vanus on 9.
Teie laps reageerib kaotusele ja ebaedule viisil, mis paneb teid piinlikust tundma. Iseenesest võib ju mõista, et kui ta on nii väga pettunud, on ka nutt kerge tulema. Teie lühikeses kirjas on vähe infot, kuid oletan, et jutt ei ole vaid lapse nutma hakkamises. See oleks ju üsna loomulik viis väljendada pettumust, olla õnnetu. Samuti oleks oluline teada, mida olete siis teinud, kui laps kaotab mängus või on halva hinde saanud ja mida siis, kui ta sellele tundlikult reageerib või midagi kohatut teeb. Saan aru nii, et sooviksite teda toetada nii, et ta tuleks oma tugevate tunnetega paremini toime. Lühike vastus oleks: olla temaga koos, kui tal on raske, kui ta kogeb intensiivseid tundeid ja aidata neid ka sõnastada. Vahel on see üsna keeruline ja seetõttu võib olla reageering ka erineval moel agressiivne. Seda esineb rohkem poistel. Kui püüelda selle poole, et ta ei käituks teie arvates sobimatult, siis kõige parem viis on peegeldada ise tema tundeid, aidata sõnastada seda, kuidas te temast aru saate (aktiivne kuulamine). Näiteks nii: sa oled pettunud selles tulemuses; paistab, et oled vihane, et kaotasid; sulle tundub ebaõiglane, et sa ei saanud võita, sest nii väga tahtsid ja pingutasid jne olenevalt sellest, kuidas oma lapsest aru saate. Laps tuleb kõige paremini oma tunnetega toime siis, kui teie kaudu ta kogeb, et tunded on lubatud, neid ei pea eitama ega varjama. Ja nii ju ongi – keelata ära tundeid ei saagi. Küll aga võite aidata kaasa kohasel viisil neid näidata. Veel tasub jälgida, kuidas teie ise ja teised pereliikmed oma tundeid, kaotusevalu, pettumusi jne väljendavad. Nii jäljendab lapski tulevikus vanemaid. Sageli nad saavad teada, mida nad teha ei tohi, vahel koguni karistada, kui ei tule oma tunnetega toime, kuid harvem saavad teada, kuidas tohib olla vihane või pettunud. Oma kirjas mainite, et tundsite tema pärast häbi ja lahkusite. Oleks hea, kui te sellest saaksite veel rääkida ja nii, et ta mõistaks vahet, et teil polnud häbi, et ta kaotas, ei kritiseeri teda ennast, tema tundeid, sooritust, vaid sooviksite pigem temaga koos selle kaotusega toime tulla. Tunda häbi on inimlikult mõistetav, sedagi pole ju kellelgi õigust öelda, kas tohib või ei tohi tunda. Kuid võib ju olla, et teie viis häbi korral, on lahkuda olukorrast. Kui näiteks laps tundis häbi oma kaotuse pärast, siis käitus tema viisil, mida pidasite teie lubamatuks. Aga kuidas oleks kohane väljendada häbi? Arutlege selle üle ja hakkab mõlemal kergem. Edasi võite ju asjalikult analüüsida, kuidas tulevikus edukam olla ja sellest rõõmu tunda.
Küllap olete sedagi märganud, et ei aita see, kui öelda näiteks: ära ole pettunud, saa üle, pole mõtet vihastada vms. sest sellega saab ta vaid teada, et temaga on midagi valesti ja enesekontrolliga probleemid vaid süvenevad.
Veel lisan, et teie lapse vanuses võib olla kaotus mängus või halb hinne tõepoolest väga suur üleelamine. Selles vanuses on väga raske taluda süütunnet ja häbi, samas on ülitähtis olla see, kes võidab või on parim. Eriliselt kõrgendatud on õiglustunne ja tunnustusvajadus. Võit või hea hinne võib tähendada, et ma ei ole piisavalt hea, et väärida teiste armastust või tähelepanu. Seda keerulisem, et on eakohane jagada maailma heaks ja halvaks, hukkamõistvaks ja heakskiitvaks, inimesed meeldivates ja mittemeeldivateks. See kõik seletab, miks selles vanuses laps võib sattuda raevu oma ebaõnnestumise pärast ja see on normaalne. Kui seda aga juhtub siiski teie arvates liiga palju või see viis ei ole kohane, siis jah, nagu eelpoole kirjeldasin, siis aktsepteerige tema tundeid ja aidake tal eeskuju ja juhendamise kaudu jõuda sobivate viisideni. Lisaks saate tema enesekindlust tõsta seeläbi, kui jagate talle piisavalt tunnustust ja tähelepanu ja mitte ainult suurte pingutuste ja heade tulemuste korral, vaid ka siis, kui midagi lihtsalt toredat ja head märkate. Väljendage rõõmu ja uhkust tema üle, aga ka soojust ja lähedust, peaasi, et ta tunnetaks, et ta on teile oluline ja märgatud.
