Tere
Ma tunnen, et ei julge sellest kellelegi rääkida ja seepärast pöördungi anonüümselt siia, ehk saab kirjutamisestki selgust...
Olen nimelt mures oma vaimse tervise pärast. Mul on tunne, et ma pole päris terve, kuna ärritun mõnel päeval ikka kohutavalt, nii, et mul endalgi hakkab hirm ja pärast on tunne, et minestan ära...Ma VÄGA tahan, et see lõppeks, et ma suudaks olla normaalne.
Olen kolme lapse ema. Vanim on 13 a poiss, keskmine 2,8 a poiss ja väiksem 1,2 a tüdruk. Esimene laps ei ole sama mehega, kellega praegu abielus olen. See minu kohutav ärritumine saigi alguse siis, kui oli sündinud esimene laps. Olin siis üsna noor ja ei osanud enda käitumist analüüsida või lihtsalt panin selle arvele, et mehega olid pidevalt tülid ja lõpuks läksime minu algatusel ka lahku. Elasime mitmes erinevas kohas pojaga kahekesi, vahepeal oli mul ka üks elukaaslane, kellega aga ka pikalt koos ei olnud. Mul on tunne, et inimesed muutuvad minu kõrval õnnetuks. Siis, kui see suur armumise tunne üle läheb. Ja ma arvan, et see on minu süü. Sest ma ei oska argipäeva rutiini ja muredega toime tulla. Ma ärritusin juba siis, kui lapsega üksi olin, tema halva käitumise peale, kohutavalt. Mul oli isegi "Tark lapsevaem" olemas aga kasu ei mingit, sest ma lihtsalt ei suutnud end kokku võtta kunagi ja ma ei osanud seda teooriat praktikasse panna. Raha ka polnud, et minna koolitusele. Lapsega aga käisin mööda psühholooge küll...ometi oleksin pidanud ise minema. Abi mul väga kuskilt saada polnud, vanemad elasid kaugel, õigemini ainult ema, sest isa suri, kui mu laps oli 1,8 aastane. Ema on olnud ka samasugune tige ja tusane ajast, mil teda mäletan...Aga abi ei otsinud tema ka kunagi, sest enda arvates oli kõik hästi ja õigesti. Mina aga tunnen, et mina tahan, et minu käitumine muutuks, ometi ei oska ma kuskilt alustada.
Praegu oleme abikaasaga rajanud oma kodu, kolinud maale elama, justkui kõik unistused on täitunud. Aga samas tunnen, kuidas meil on palju pingeid, samas me ei räägi neist või siis tema ütleb, et kõik on korras. Mina tunnen, et ei ole aga jällegi, minul on ju probleem. Käin ka terapeudi juures, algul läksime mu teismelise poja pärast, kes karjub ja märatseb vahel kodus (nüüd juba õnneks vähem) aga lõpuks jäin mina üksi seal käima. Mulle aga tundub, et ma ei suuda, ei oska ka tearpeudile kõigest rääkida. temale on jäänud mulje, et ma olen lihtsalt väsinud ja et ma pean saama iga nädal korra, kolm tundi korraga puhata, teha omi asju. Jah, see oleks/on tore, aga alati ma ei saa seda lihtsalt teha, kuna mees on töö tõttu palju ära ja need paar päeva, mis ta mõnikord kodus on, tahaks temaga koos olla. Ja kui temagi pakub mulle, et mine ole ja puhka, tee midagi endale siis ma jällegi nagu ei oska seda vastu võtta. Samas aga ta näeb ka, kui väsinud ja kurnatud ma olen, mul on kolm last ja maamaja, hommikul vara kõige suurem vaja rongile viia, et kooli saaks minna...Ma ei tea tõesti...minule tundub aga näiteks, et asi pole selles mõnes tunnis, mis ma saaks üksi olla. Ma mõtlen, et ma tunnen, et sellest ei piisa ja see pole ka põhjus, miks ma nii närviline olen. Aga miks ma siis olen?
Ma olin oma mehesse tohutult armunud ja meie elu oli imeline, kolisime kokku, mul olid küll tülid oma pojaga ja lõpuks läks ka mu mees temaga tihti raksu aga muidu oli kõik tore. Meie ühine esimene laps oli ka väga oodatud, mõlemad olid. Olime nende üle väga õnnelikud, mees hoiab neid ka väga kuigi eks temagi ärritub, kui kahene pahandusi otsib ja lollusi teeb. Aga no see, kuidas mina vahel karjun...see pole normaalne. Eriti vihaseks saan ma teismelise peale, kes koguaeg vingub millegiüle, kodus ise midagi teha ei viitsi, elab oma xboxi ja telefoni maailmas...vahel tegeleb ka väiksematega aga kui midagi teha palun, siis leiab sada põhjust, mis mitte teha jne. Eriti vihale ajab mind aga see, kui ta meie uue kodu kohta koguaeg nii halvustaid sõnu ütleb ja nii halvasti räägib. Siis löövad mul lained peakohal kokku ja mul on olnud tunne, et tahaks talle kallale minna. Ühel korral oligi nii, et ma läksin temaga aeda, ise vihast karjudes, tema hirmust röökides...ma ütlesin, mida ma tunnen, kui ta nii halvasti ütleb ja ma olin tõesti maruvihane. Ma oleksi võinud ju ka rahulikult seda öelda, miks ma ei suutnud siis?  Ma ei taha ju eluilmaski oma lapsi hirmutada. Samas ma kardan ka, kuidas väiksemad seda kisa ja kaklemist teismelisega pealt näevad. KEskmine on ka vahel nii liimist lahti, on hakanud lööma meid ja oma väikest õde, tahab jalaga lüüa ja on nii vihane. Temale olen ma suutnud küll tema tundeid peegeldada ja ma näen, kuidas talle kohe see kohale jõuab ja mõjub. Siis me kallistame ja lepime ära- Aga alati ma seda ei suuda ja ma võtan tema löömist isiklikult. Ja ma karjun ta peale, mõnikord olen ka tutistanud ja pepule laksu andnud...see on kõige jubedam asi, mida üks vanem oma lastele teha saab. Ma olen lugenud raamatuid, mul on terve riiulitäis psühholoogiaalaseid raamatuid, Jesper Juul, Thomas Gordon, Liisa Järvinen, Raisa Cacciatore jne jne...aga mul pole olnud aega neist ühtki läbi lugeda. Vahel, kui on kriisiolukord käes, ma jälle võtan raamatu (mõne neist paljudest) kätte, loen ja saan kõigest aru, nutan ja halan, kui jube ema ma olen olnud...järgmisel korral ma isegi suudan seda praktikasse panna, mida lugesin, võibolla ka ülejärgmisel aga peale seda ma jälle murdun. Ma püüan alati vabandust paluda pärast ja me lepime ära. Kõige kergem on mul seda teha keskmisega. suurema käest palun alles siis vabandust, kui ta ise tuleb mu juurde või kui ma näen, et olen talle tõesti haiget teinud. Mehe käest aga ei suuda ma üldse vabandust paluda, kui me tülitsenud oleme (mida juhtub harva). Tavaliselt tuleb tema esimesena ja palub vabandust. Üleüldse on tema kõiges, mis puudutab hellust ja romantikat, algataja ja esimene. Ma tunnen tihti, et ma ei talu isegi ta puudutsust. Samas ju mõtlen, et mis mul viga siis on?? Miks see nii on? Ma ju armastan teda, ta on väga hea mees, abikaasa, isa, super hea söögitegija jne. Mis blokk see siis on? Ta teeb mulle tihti komplimente ja iga päev ütleb midagi ilusat...ometi taban ma end vahel mõttelt, et pks või teine mees, keda näen, on nii kena ja ma juba püüan pilke ja tähelepanu, ometi ma näen, et ma ei saa seda enam üldse, kui varem mulle ikka vaadati tihti järele. Siis vaatan end peeglisse ja näen, et olen väsinud ilmega, kiiruga midagi selga visanud, heal juhul juuksed ära pesnud....
Nii, siis tuleb veel alkohol. Kui me enne keskmise lapse sündi olime sellsied õhtusöögi kõrvale ja nädlaavahetusel tarbivad veini gurmaanid, siis vahepeal, no kui ma rase olin, sünnitasin, imetasin, siis uuesti rasedaks jäin, sünnitasin ja imetasin (kokku ca 3,5 a)ei võtnud me kumbki pm tilkagi alkoholi (mees väga harva ühe õlu või klaasi veini). Peale imetamise lõppu aga sain ma veini maitse uuesti suhu ja nüüd, umbes poolteist kuud, pole läinud enam ühtegi õhtut, kus ma pole võtnud klaasi või kaks veini. vahepeal tegime isegi mõne kokteili endale. No ok, päris iga õhtu ei võta ka, viimased paar nädalat oleme sellest mehega rääkinud ja mõelnud, et peaks piiri ikkagi pidama aga kui päev on olnud jälle üks väga kärarikas, kiire ja närviline, siis õhtul võtame jälle vaikides korgi lahti ja joome veini. Purju me muidugi end ei joo aga minu jaoks on see vajadus juba ohumärk. Ka siis, kui mees on komandeeringus, naudin ma neid õhtuid veiniga...See aeg, kus ma saan olla päris omaette, õhtul, kui lapsed magavad, onca 1 tund. siis tahaks jõuda kõike teha - koristada kodu, lugeda mõnd head raamatut, lugeda mõnd KASULIKKU raamatut, nagu lastekasvatus vms, lobiseda mõne sõbraga suhtlusportaalis, sättida pilte jne jne jne. Sellest suudan ma ka endale stressi tekitada, et ma ei jõua kõike asju teha...
Koduabilist ma võtta ei taha. Ma ei taluks kedagi võõrast minu kodu koristamas, süüa tahan ma ka teha nii, nagu ma arvan, et mu lastele on parim. Lapsehoidjat on ka selles kohas siin raske leida...Otsustasin keskmise lapse koju jätta, kui olime esimest korda tema elus sel sügisel mõne päeva lasteaeda proovinud. Mulle tundus kohutav teda sinna üksi jätta ja ma olen veendunud, et see oligi kohutav. Aga nüüd, siin kodus olles, peab ta olema oma närvilise emaga ja ma pole enam üldse kindel, kas see on parem? Nii, et siis kokkuvõtvalt, ma tahan olla hea ema, kaitsta oma laps halva eest, ei anna neile magusat, teen tervislikku toitu, ei näita telekat (kui just suur vend ei näita, meil endal polegi telekat) jne, justkui et olla parim ema...sealsamas...karjun ma nende peale, kui nad on kõigest vaid väsinud ja tahavad süüa või magada vms ja mina ei näe seda, näen vaid oma mätta otsast asja ja karjun oma stressi, väsimuse, depressiooni nende peale välja. Mida ma pean tegema?? Kuidas ma saan sellest lahti?? Ma tahan kohe praegu alustada, ükskõik millega, et ma suudaksin homme olla parem ema, et ma ei tõstaks laste peale häält, et ma laskuks nende ette nende silmade kõrgusele ja räägiks nendega rahulikul häälel, et ma suudaks nende peale karjumise asemel hoopis kallistada neid...mulle tundub, et alati, kui me ära lepime, kallistame ja musitame, on selleks tegelikult liiga hilja, kahju on juba tehtud. Ma ei taha seda tunnet enam, tahan, et ei peakski seda kogema enam kunagi. Ma kujutan ette, kui raske on sellest virr-varrist midagi välja lugeda aga ehk on siiski mingi mõte, millest ma saaksin kinni haarata.
Olen südamest tänulik, kui te jõudsite selle läbi lugeda ja saate mulle vastata.
|
