Meie peres on Gordoni-sarnased meetodid kasutusel ja toimivad enamusel juhtudel päris hästi. See ei tähenda, et alati oskaks iga probleemi siiski lahendada, j mõne puhul olen päris segaduses. Üheks selliseks on näiteks negatiivsete tunnete reflekteerimine olukorras, kus nende tunnete objekt (väikevend nt, aga ka teised inimesed) on lähedal. NIi näiteks ütleb suurem laps: "Vihkan väikevenda!" või "Lapsehoidja on jäle!" nii, et nood on kuuldsekaugusel. Alguses proovisin sellele vastu peegeldada - "Sa oled vennakesest tüdinud?", "lapsehoidja valmistab sulle meelehärmi?" vms -- ja vahel see isegi pani ta asjast üle saama. Aga kuna sellised kuulutused on nii sagedased (suunatud muidugi ka mulle endale), siis ausalt öeldes tundus see lihtsalt andvat tagasisidet, et teiste inimeste tunnetega ei pea arvestama, kui neile inetusti ütelda tahad. HEa küll, mulle ütelgu, eks ma siis püüan reflekteerida ja lõpuks jõuab kätte ka leebumine. AGa miks peaks väikevend kuulma, et ta on vastik, jäle ja vihkamisväärne? Olen nüüd ütelnud, et teiste kuuldes ei tohi inetult ütelda (nagu ei tohi lüüa) ja kui talle teiste juures miski ei meeldi, tulgu ja ütelgu mulle, püüame koos mõelda. Samas ma ei ole kindel, kas see ikka on õige lähenemine, ja mis peamine -- ma ei näe, et ta suhted väikevennaga paraneks. Saan aru, asi on olulisel määral ka minus - mul raske vanema lapse sellist suhtlemisviisi aktsepteerida, ta käitumine näib mulle üle jõu käivat ja nii on ka õhkkond, milles laps tunneb, et teda ei tunnustata ega armastata. Püüan seda pakkuda muul viisil tunnustades, aga lõpuks on nendeks sõlmpunktideks ikka niisugused konfliktiolukorrad või negatiivsuseväljendused ja nendest ei saa ta tagasisidet, mida vajab, ja mina ei suuda end sundida tunnustama tema ausust, et ta väikevenda vihkab vms.
Tänan ette!
Saan aru, et oskate lastega suhtlemisel kasutada aktiivset kuulamist ja väljendada ka ennast mina-keeles ning olete kogenud sellise suhtlemise positiivset mõju suhetele. Olete aga kogenud abitust olukorras, kus laps väljendab vihkamist kellegi suhtes. Sel juhul tundub tavapärane kuulamine ebaõiglane näiteks väikevenna suhtes ja tajute, et teie ärritumise tõttu ei koge ka suurem laps end mõistetuna. Mida siis teha?
Viha on selline tugeva energiaga tunne, mille all on alati mõni teine tunne peidus. Võib-olla olete tuttav sellise võrdlusega, et viha on jäämäe väljapaistev väike osa, mille all on peidus abitus, lootusetus, süü, häbi, kurbus, üksindus, hirm või veel mõni muu tunne. Kui tahate püüda oma viha väljendavat last mõista, siis tasub sõnastada seda, mida te tajute tema viha all olevat. Kui näiteks laps ütleb, et „lapsehoidja on jäle“, siis võite proovida tajuda, milline vajadus ja tunne on selle all ning peegeldada seda. Näiteks: „Sa tahaksid jääda hoopis minuga koju ja sa ei taha, et me issiga ära läheme…“. Tõenäoliselt te aimate paremini, milline vajadus on selle viha taga. Vahel võtab aega, enne kui õige vajaduse üles leiate. Sel juhul laps lihtsalt ütleb midagi sellist: „Ei, see lapsehoidja on jäle!“. Teie saate siis pakkuda midagi muud: „Sulle ei meeldi, kuidas lapsehoidja sinuga räägib… sa tahaksid, et ta teeks midagi teisiti…“ Laps võib selle peale hakata täpsustama oma muret. Sel juhul saab minna jutt juba lapse vajaduste juurde. Tänu teie peegeldamisele ja sõnade leidmisele tema murele, õpib laps ka ise varsti viha väljendamise asemel oma vajadustest rääkima. Kui inimesed ei oska oma vajadusi teadvustada, siis antakse teistele inimestele negatiivseid ja vihaseid hinnanguid. Lastel võtab aega nii tugevate tunnete korral oma vajaduste teadvustamine ja usaldamine, et keegi võiks üldse mõista.
Alati on hea ikka küsida endalt: „Kellel on probleem?“. Kui saate aru, et nii laps kui ka teie ise olete väga ärritunud, siis tõepoolest ei ole võimalik aktiivselt kuulata ning tuleks leida võimalus, millal ja kuidas konflikti lahendada. Kui on mõlemal probleem, siis tuleb ideaalis oodata, kui kuumad emotsioonid on vaibunud ja rahulikult kokku istuda ja mõlema poole vajadused kuulamise abil välja selgitada. Kui viha asemel on teada mõlema vajadused, siis saab hakata ajurünnaku abil võimalikke lahendusi otsima ja lõpuks valida mõlemale sobiv välja. Peale kokkuleppeid tasub alati jälgida ja hiljem koos arutada, kas valitud lahendus on mõlemale ikka sobiv ja toimiv. Sel viisil lahenduste otsimine arendab lapse emotsionaalseid ja sotsiaalseid oskusi ning parandab kindlasti ka suhet. Kõige keerulisem ja olulisem on liikuda esialgsete lahenduste üle võitlemiselt tegelikele vajadustele uute lahenduste leidmiseni. Selles kohas kaob suhtest võitlus ning asemele tuleb inimlikkus, mõistmine, hoolimine ning nähtavale saab tulla see armastus, mis perekonnas inimesi tegelikult seob ja mis vahel võib konfliktide käigus nii nähtamatuks muutuda.
Kokkuvõttes võib öelda, et viha ongi teistest tunnetest erinev. Seda tasub kuulata erinevalt ning mina-keeles ei tasu ka viha väljendada, kuna see mõjub süüdistavalt ja hinnanguliselt. Viha ei too nähtavale inimese tegelikke vajadusi. Lastel on viha mõistmiseks vaja vanemate abi. Lapsed ei näe ise oma viha alla. Kui laps hakkab uskuma, et siin on keegi, kes püüab teda tõeliselt mõista, siis hakkab ta tasapisi usaldama ja oma vajadusi näitama. See on emotsionaalne küpsus, mille arenemine võtab aega ja kus on vaja vanemate piisavat toetust ja mõistmist. Samuti aitab last, kui ta näeb, et vanem oskab ärrituse kasvades väljendada oma tegelikke vajadusi. Laps õpib inimesi empaatiliselt mõistma, kui ta kuuleb, millised vajadused on emal või isal rahuldamata siis, kui nad ärrituvad. Piisab, kui ärritavat probleemi ka hiljem vajaduste keeles lahti rääkida. Mida rohkem ja kergemini on inimesed enda vajadustest ja tunnetest teadlikud, seda vähem peavad nad olema vihased. Aitäh, et tahate oma last veel rohkem mõista ja küsisite selgitust! Loodan, et saite minu vastusest mõne nö puuduva puzzle tüki, mis aitab ka lapse viha korral head suhet säilitada. Kui tekib veel küsimusi, siis vastan hea meelega.
