Mul on 3 last. Kõige noorem on veel 2 kuune. Probleeme on 2,5 ja 4 aastase poisi söömiskultuuri ja lõunauinakutega.
Alustan söögilaua probleemidest. Mind häirib, et söögilaua taga läheb poistel tihti naljatamiseks. Küll käib toksimine jalgadega laua all, siis jälle kahvliga vehkimine või siis tassist joomine sedamoodi, et tass on kogu aeg pöörlemises. Ma väljendan küll end selgelt, et söögilaua taga ei mängita ja süüakse vaikselt, aga selle mõju on väga lühajaline või mõjub see koguni vastupidiselt- 2 aastne hakkab tihti sellise jutu peale provotseerima. Olen mõned korrad ka hoiatanud, et tõstan söögilauast nad minema ja ka selle ka täide viinud. Loomulikult järgneb sellele suur kisa. Kahjuks ei saa ma seda kogu aeg teha. Minu jaoks teebki asja keeruliseks see, et olen tihti ka üksi kolme lapsega kodus ja ei saa kogu aeg nende juures lauas olla - just väikese õekesega tegelemise tõttu. Ma saan küll näiteks teisest toast keelata, aga kui see ei aita, siis pole mul võimalust midagi muud ette võtta. Kas oleks targem siis mitte keelatagi, kui ma ei saa keelust üleastujat kohe lauast ära tõsta? Või on minu nõudmised, söögilaua taga vaikselt ja rahulikult süüa, liiga kõrged? Olen püüdnud ka ilusasti sööjat premeerida, aga kumbki ei ole seda veel täielikult välja teenida suutnud. Tundub, et kõike korraga meeles pidada ühe söögi ajal on neile ikka liiga palju. Võibolla peaks alustama sellest et täna me ei matsuta ja kui see on omandatud, siis järgmisena näiteks- ei räägi täis suuga jne.
Teine probleem on lõunaunne minekuga. Ma saan nad isegi ilusasti voodisse, aga siis hakkab üks naljatamine pihta. Neil on vaja 5 korda juua ja siis jälle WC-s käia, kuigi eelnevalt on need toimingud juba ära tehtud. Sellega äratavad nad läbikäidavast toast läbi joostes üles ka väikese õekese. 4 aastane üksi saaks juba hästi aru, et ei tohi joosta, õde ärkab üles ja emmel on siis raske teda uuesti magama saada, aga 2 aastane ainult vaatab otsa ja naerab minu selgituste peale. Ja siis hakkab 4 aastane ka käituma ikka nii nagu 2 aastane ees käitub. Või hakkab teda valju häälega korrale kutsuma ja jälle on tulemuseks ülesäratatud õeke.
Oleksin tänulik kui oskate mulle nõu anda, kuidas antud olukordades ennast paremini kehtestada.
Selge see, et kolme väikese lapse käitumistel silma peal hoida ja pidevalt korda luua pole kerge. Kuigi kõige pisem veel ei naljatle ja veiderda, vaid nõuab tegelemist teisel viisil, ei tee see asja sugugi kergemaks. Nagu ma aru saan, siis üritate poisse korrale kutsuda ja samal ajal olete paratamatult hõivatud tütrega ja ei mõju. Teil võib täiesti õigus olla, et poistel ongi raske mitut asja korraga meeles pidada ja arvestada (et ei matsutaks, ei räägiks täis suuga, istuda vaikselt ja rahulikult jne.) seda enam, et piisab üks poistest midagi teeb, siis teine justkui nakatub ka ja nii ei saa nad pidama. Nagu olete juba kogenud, siis ei aita ei ähvardamised ega premeerimised. Neile näib olevat muu (nt lõbu või tähelepanu) tähtsam kui nö kord ja distsipliin. Ja nii ongi.
Muidugi on kerge öelda, et abiks oleks peamiselt see, et oleksite neile abiks nt nii, et oleksite nende juures, et nad saaksite tõepoolest rahulikult süüa (või uinuda). Teisest toast hõikamine, korrale kutsumine, noomimine jne lihtsalt ei tööta. Neil ongi selles vanuses rakse end ise distsiplineerida. Liskas võib olla poistele keeruline ka see, et ema on pidevalt (vähemalt rohkem kui varem) hõivatud õekesega ja see tähendab, et nende jaoks on teid nüüd vähem. Kuid nad vajavad ju ikka väga teiega koosolemist. Vajadus olla tähelepandud ja soov, et emme oleks minuga on iga lapse loomulik soov. Sageli ei osata seda kahjuks ka otseselt väljendad ja seetõttu sobivad ka pahandused, veiderdamised, süüa-juua-pissile küsimised. Olla vaikselt oma voodis ei ole tõesti 2 ja 4-aastaselt kerge.
Mida siis proovida? Mõelge neile võimalustele, mida saaksite teha nt söögi- ja magamisaegadega nii, et jääks veidi rohkem aega ainult poistele keskenduda, näiteks siis kui nad söövad ja kui nad on magama minemas. Võib-olla piisab veerand tunnist vaid nende päralt olemisest nii, et nad saavad nö kätte oma privaataja, mil emme on vaid nendega. Nad peaksid kogema, et ka nemad on väga tähtsad ja nad ei peaks teie tähelepanu hõivama ebasobival viisil. Kui nad aga sageli kuulevad, et nemad peavad olema vaikselt, korralikult käituma jne õekese pärast, siis nad peavad kogema ka seda, et ka nende vajadustega samavõrd tõsiselt arvestatakse.
Mõned väiksed veiderdamised võib tõepoolest ka tähelepanuta jätta. Kui aga olete otsustanud mõnest häirivast käitumisest jagu saada, siis püüdke eelnevalt jälile saada, mille jaoks üks või teine käitumine poistele vajalik on ja kas saate midagi muuta, et neil oleks kergem häid kombeid omaks võtta. Kõige paremini toimib eeskuju ja teie juuresolek (ühine söömine), mõne tegevuse rahumeelne peatamine, sõbralik kokkulepete tegemine jms. Karistamine (lauast ära, keelamised, ähvardamised) ei ole just hea võte, see tekitab vaid protesti, hirmu ja negatiivseid seosed söömise ja magamisega ning iga korraga läheb järjest keerulisemaks rahumeelsete võtetega soovitud korda luua.
Lisaks võib tuua muutuse poiste käitumises ka see, et tunnustate seda, mis on hästi ja väljendate siirast heameelt, oma positiivseid emotsioone. Ikka on nii, et kõik, millele saadakse positiivset tagasisiet, kipub korduma ja seeläbi võib taanduda ebasoovitav iseeneseset. Laste suurim rõõm on ju rõõmustada oma vanemaid, olla märgatud, tunnustatud ja armastatud.
