10-aastane poiss ei julge suhelda.Näiteks kooli puhvetist ei osta ta kunagi midagi, sest seal peab ise küsima mida soovid. Suure pingutusega on ta endale sellisest poest, kus paned kauba lindile, ostnud mõne asja, mida ta väga tahab. Õpetajale ei julge üle anda oma kodutööd ega küsida, kui midagi vaja on. (Sellest õppeaastast on neil mitmed uued õpetajad, võib- olla ei ole veel harjunud nendega, kuid ikkagi ).
Tavaliselt ta ei ütle tere, kuid on ka erandeid. Sünnipäevakinke, kui vähegi võimalik siis tema üle ei anna ega õnne ei soovi, välja arvatud sõbrad. Varem ei andnud ta ka sõpradele- klassikaaslastele kingitust ise.
Selline on ta juba lasteaiast peale. Õppeedukus on tal väga hea. Samuti läheb tal hästi spordis, kuid tema edu takerdub selle taha, et ta kardab võistlda. Tal on ka sama vana õde kellele vastupidi, meeldib suhelda. Oleme otsinud abi ka psühholoogi juurest, kuid asjatult.
Vaatamata tema argusele pole me siiski midagi tegemata jätnud. Ringidesse sisse elamised on võtnud tavalisest rohkem aega, kuid siiski õnnestunud. Välja arvatud viimane, kus sai kolm korda kaasas käija, kuid ta ei hakanud kaasa tegema. Minu küsimisele MIKS? Vastas tema, kõik on võõrad, kui oleks keegi sõber ka, siis küll. Kuid ega igal pool ei ole ju sõbrad ees ja vanus kasvab.
Olete tõsiselt mures oma ülimalt tagasihoidliku ning pelgliku poja tuleviku pärast. Väga tähtis on see, et olete selle probleemi teadvustanud ning teadlikult püüdnud poega suunata ja toetada, et tal midagi tegemata ei jääks. Praegu on väga õige aeg selle teemaga süvendatult edasi tegeleda, sest kontakti loomine praeguses vanuses on ilmselt lihtsam kui puberteedieas.
Esmane asi, mida teha saate on oma last aktiivselt kuulata. See annab talle võimaluse ise enda üle arutleda ning ise hakata nägema ka võimalusi. Teie kirjast nähtub, et sõbrad on tal olemas ning hirm on võõrastega suhtlemise, isegi mistahes üksiku sõna vahetamise ees, samuti võib see laieneda uutele olukordadele (võistlemine). Kuulamise mõte on selles, et panna poeg kaasa mõtlema ja asja üle arutlema (kindlasti tuleb hoiduda igasugustest omapoolsetest soovitustest, lohutamistest, kiitmistest, nõuannetest, isegi nägemustest). Hea on läheneda konkreetsete olukordade kaudu. Näiteks olukord, kus ta ei hakanud ringis kaasa tegema. "Miks?" "Sest ühtegi sõpra ei olnud, kõik on võõrad." "Sulle ei meeldi võõrastega koos olla?" "Ei meeldi jah." "Sul on võõrastega ebameeldiv, sest…?" "Noh, ma ju ei tea neid." "Sa ei oska nende käitumist ja reageeringuid ette aimata?" Jne. Püüdke minna pojale tema vastuste tähendust tagasi peegeldades aina edasi ja edasi, võimalikult sügavale. Erinevaid olukordi pidi jõuate te ilmselt ikka ja jälle ühe tuumpõhjuseni, milleks võib olla näiteks madal enesehinnang. Kuhu iganes te välja jõuate, see on asi, millega tuleb tegelema hakata. Näiteks te jõuate oma vestlusega sinnamaani, et ta ei usalda teisi inimesi, sest nad võivad tema üle naerda või talle muul moel haiget teha. Seda tuleks veel tagasi peegeldada: „Sa ei ole endas kindel, sulle tundub, et sa oledki sellist nendepoolset käitumist väärt?“ „Ei, mitte seda. Mul on lihtsalt väga ebameeldiv.“ „Tähendab, et sul on paha olla ja sa ei oska sellest olukorrast välja tulla?“ „Ma ei tea jah, mida ma peaksin siis tegema“ “Oled sa kunagi sellises olukorras olnud?“ Siis võite seda olukorda lähemalt vaadelda ning üheskoos mõelda, mida seal oleks andnud teisiti teha. Sellisel juhul ei ole tuumprobleemiks mitte see, et poeg ei väärtusta ennast tervikuna, vaid see, et ta ei usalda oma suhtlemisoskust ning tema enesehinnang selles osas on väga madal. Oluline on see, et ta ise hakkaks nägema mingeid variante, kuidas ta võiks teistmoodi käituda ning tekiks valmisolek neid ka proovida. Kõik sellised teievahelised vestlused, ükskõik kuhu nad välja jõuavad (või lõpevad teie hinnangul alles veerandi või poole peal), on olulised, et poja enesekindlus areneks. Kindlasti ei tohi teda survestada kurjaga kui ta rääkida ei taha. Tuleb lihtsalt valida teine hetk. Ühe vestlusega ei pruugi kuskile jõuda. Need võivad olla väikesed sutsud, kuid vabad ja siirad. See annab pojale teada, et ta on väärtuslik ning ta hakkab hindama neid vestlusi, mis aitavad tal enda mõtteid ritta ajada.
Vaadake, kuidas teie vestlused sujuvad ja asi edenema hakkab. Arvestades seda, et teie poeg on juba 10ne ja tõesti väga pelglik, siis on oluline sellega tõsiselt tegeleda. Kuna psühholoog on ka teie poja jaoks võõras inimene, siis ei pruugi ka teise psühholoogi poole pöördumisest abi olla. Loodan, et saate isekeskis hakkama, sest poeg on ju nutikas. Võimalus on ka veel selline, et lähete ise psühholoogi jutule ning tema toel ja juhendamisel saate ise rohkem pojale abiks olla.
