Millest võib tulla selline asi, et 4-ne tüdruk sõna otseses mõttes kiusab ja kisub emaga tüli. Probleemid juba 1,5a.
Hirmsasti tahaks normaalset pereelu,
kus toon lapse lasteaiast ära ja siis hakkaks koos midagi tegema - mängima, ehitama jne. Tema aga hakkab kohe lolluseid tegema ja lihtsalt kisama. ( Loomulikult pakun ma välja tegemisi, mis üldjuhul teda huvitavad; kuigi neid asju on väga vähe mis teda huvitavad) Kohe nutt tuleb peale kui vaatan teiste laste käes issi-emmedega koos meisterdatud asju.
Kui keern talle emotsionaalses mõttes selja (st. Olen range hoiakuga, tõsine, ei mängi, ei räägi pikalt, käsin-keelan rangelt ja lühilausetega) lõpetab ta pahanduste tegemise ja kisamise. Kui aga VAID KORRAKS üritan talle läheneda - kutsun endaga mängima, kallistan, võtan kaissu, täidan tema soovi on tsirkus jälle lahti (rammib poes käruga teisi inimes, lõhub mõõblt kodus, lihtsalt röögib kogu päeva). Mõtlesin, et on mingi häire, et ta ei suuda oma käitumist kontrollida – aga teiste inimestega ta käitub normaalselt (isa, vanaema, lasteaed)
Olen sünnist saati kasutanud Gordoni soovitusi, aga see devalveerus ja NÜÜD annab VASTUPIDISE tulemuse. St. Talle meeldib, kui pean talle monoloogi ja ta teeb nimelt pahandust, et mind rääkima saada. Enam ta ei KUULE mida räägin, tema jaoks on see vaid meeldiv taustamüra. Et teda ÜLDSE UUESTI KONTAKTEERUMA saada tegime trenni nii, et mina ütlen lause ja tema kordab järgi. Läks paar kuud enne, kui ta oli suuteline minu mõtet kordama.
Mina teatele selle kohta kuidas mina ennast tunnen vastab tema: „aga ma tahangi, et sinul halb on“
Psühholoog soovitas nurka panna – tegime. Tema võtab seda kui loomulikku asjade käiku, mitte kui karistust. St. „teen mida tahan ja siis seisan kodus nurgas“ Tema jaoks ei ole see karistus, vaid nii on lihtsalt asjade järjekord ja nii elu käib. Ta ei saa aru siis põhjuslikkuse seosest.
Probleemne käitumine on sümptom, mis annab märku lapse rahuldamata vajadustest. Te tahate oma lapsele parimat, tegelete temaga, näitate talle välja oma armastust. Teil on valus vaadata, et kõik see hea annab hoopis vastupidise tulemuse. Kindlasti olete ka segaduses ja nõutu, kuidas siis ikkagi käituda.
Teie kirjast ei selgu, kuidas teil õnnestub oma last aktiivselt kuulata. Probleemne käitumine viitab sellele, et probleem on lapsel ning Gordoni järgi on sel juhul kõige tõhusam sekkumine aktiivne kuulamine. Kui laps on pöördes ja tema emotsioonid on üleval, siis tal ei olegi võimalik kuulda seda, mida teie räägite. Ta vajab hoopis auru välja laskmist. Kui te peegeldate seda, mis temaga toimub, siis hakkab laps ka iseennast paremini mõistma ning muutub rahulikumaks. Tihti on nii, et see, mis meie arvame lapsele hea olevat, ei ole seda mitte. Ta vajab hoopis midagi muud.
Teie poolt kirjeldatud käitumiste alusel julgen oletada, et teie tütar on segaduses. Ta vajab selgeid piire, mis muudaksid tema maailma kindlamaks. Seetõttu reageeribki ta hästi konkreetsetele keeldudele-käskudele. Julged ja tegusad lapsed valivad tihti sellise provokatiivse käitumise kui nende vajadused on rahuldamata. Võib-olla on see lapse reaktsioon liigsele hoidmisele – ta ei tea, mis on lubatud ja mis mitte – kõik tundub võimalik ning see teeb lapsest väikese türanni.
Seega, kui on tegemist jonnimisega soovitan last aktiivselt kuulata. Kui on tegemist sobimatu käitumisega (N: mööbli lõhkumine), siis tuleb kõigepealt see tegevus lõpetada lühikese ja konkreetse mina-sõnumiga (N: Lõpeta! Tool läheb katki ja mulle, ei meeldi, kui meil on kodus katkine mööbel ning ma ei kavatse raha kulutada uue ostmisele!) ning seejärel vahetada käiku ja lülituda ümber lapse kuulamisele (Sa oled kuidagi rahutu ja pahur. Kas sul on igav? Või on miski su tuju ära rikkunud?). Antud olukorras ei olegi oluline mina-sõnumiga oma tundeid sõnaliselt väljendada, sest sõnum peab olema võimalikult lühike ning tunded peegelduvad paratamatult teie hääletoonis ja näoilmes. Kui te püüate olla liiga rahulik ning oma ärritust peita, siis kaotab sõnum kohe vähemalt poole oma jõust. Ärge kartke oma lapse ees olla kurb, vihane, pettunud, ärritunud jne. Need emotsioonid on paratamatu osa elust ja lapsele on kasulik seda kogeda kodus, turvaliselt, koos seletusega (ma ei kavatse raha kulutada uue ostmisele). Ta näeb, et ema on lihast ja luust inimene (mitte ebamaine ideaalne olend) ja armastab teid selle võrra rohkemgi.
Tundub, et teie laps on tugev ja iseteadlik isiksus. Kindlasti soovitan piiride seadmiseks pidada lapsega läbirääkimisi (võitja-võitja probleemilahendus), mitte kehtestada neid ühepoolselt. Näiteks käitumine poes. Andke mina-keeles teada, milline käitumine teile ei sobi ja miks. Ning siis keskenduge lapsele – mis tema poeskäimisest arvab, mis teda häirib, mida ta vajab. Mõelge koos, kuidas mõlema poole vajadusi kõige paremini rahuldada ning tehke konkreetsed kokkulepped. Poes saate neid vajadusel meenutada ja kui probleemid jätkuvad, siis tuleb uuesti kodus maha istuda ja põhjalikumalt vajadustele keskenduda – ilmselt on mõni väga oluline vajadus välja toomata jäänud. Piiride puhul on oluline ka paindlikkus – kui laps kasvab ja areneb, siis olge valmis ka piire korrigeerima. Selle vajadusest annab ilmselt taas märku tema käitumine, mis võib uuesti vastuvõtmatuks muutuda.
Nurgas seismine on karistus ja karistuste nõrk külg ongi see, et see ei pruugi lapsele karistusena tunduda. Selle karistuse on välja mõelnud täiskasvanu, kelle meelest on nurgas seismine ebameeldiv. Kuid lapsele ei pruugi olla ning seetõttu ei saavuta see oma eesmärki. Kui laps ei pea kinni kokkulepitud piiridest, siis on oluline, et ta kogeks oma tegevuse negatiivseid tagajärgi. See aitab tal mõista põhjuslikkuse seost. Näiteks kui on kokkulepe, et laps paneb ennast hommikul ise riidesse ja ta ei tee seda, siis võib ta südamerahuga pidžaamas lasteaeda viia (õueriided ikka peale).
Lapse üsna ekstreemne väljendus, et „ma tahangi, et sul halb on“ on lausa karje kuulamise järele. N: Sa tahad, et emmel oleks halb? Sulle meeldib kui emme on kurb ja väsinud? Kui emmel on halb, kuidas see sulle head teeb? Sa tundud ise ka kuidagi õnnetu seda öeldes, vihane ja õnnetu. Jne. Kui teil õnnestub kuulda lapse mõtteid, siis muutub tema käitumine teile mõistetavamaks ning te saate välja tulla tõhusamate ideedega. Usun, et ühel hetkel tuleb laps rõõmuga teiega koos midagi tegema.
