mul on kaks poega. vanim on 8 ja noorem 5-ne. vanem poeg lõpetas nüüd esimese klassi,on koolis selline aktiivne ja suhtlev. õpetaja ütleb et avara silmaringiga laps.koduski on ta selline suhtlev ja elavaloomuline. hästi uudishimuliku olemisega. kõikidest juttudest tahab omada ülevaadet ja aegajalt tuleb teda vägisi eemale "suunata" et suured inimesed saaks ka omavahelisi ehk siis suurte inimeste jutte ajada.
muret teevad aegajalt tema hoiakud ja käitumine.
olen ema kes on algusest peale oma poegadega suhtpalju aega koos olnud.olen olnud arvamusel et see on vajalik läheudssuhte loomisel ning turvatunde tagamiseks. samas olen ka täiesti teadlikult püüdnud poistes iseseisvust kasvatada,et nad liiga ei sõltuks ja ei klammerduks. aegadel kui olen tööl on nad mul iseseisvalt kahekesi kodus ja toimetavad ja tegutsevad ja suurem poiss on tõeliselt tubli ja saab väiksema vennaga kenasti hakkama. omab vastutustunnet,peab kinni etteantud kellaaegadest ja kokkulepetest.nendel aegadel olen tõeliselt uhke ta üle.mis siis mureks?! muret teeb see et nendel aegadel kui ollakse emaga ehk siis minuga koos (võtame tihti ette just lastele suunatud asju) ei osata nagu hinnata hästi neid asju mida kõike ema pakub ja mossitatakse nende asjade üle mis jäävad kätte saamata. näiteks kui meil on vahva väljasõit kuhugi (loomaaeda),käime veel lisaks linna peal ja lubame endile häid asju,maiustusi jne..ja siis ühel hetkel koju tagasi hakkame sõitma ning näiteks kellaaeg on juba hiline ja ei jõua kodus enam telekat vaadata või raamatudi lugeda siis tuleb mossamine selle kohapealt et ähhhh,ma nii tahtsin veel seda teha ja seda teha...ja tuleb solvumine et MIKS me seda enam ei saa teha vms....Vahest rikub selline mossamine terve päeva ilusa meeleolu ära ja sellest on kahju. Ma räägin palju oma lastega.Ja ka seda probleemi olen üritanud mitmeid ja mitmeid kordi käsitleda et ollakse tänulik nende asjade eest mis saadakse ja ei jonnita nende pärast mis veel oleks võinud saada....Siis on tal veel see probleem et kui kellelgi lähikondlastest on midagi (on endale saanud) siis on temal ka kohe vaja sest teisel on. elan oma poistega uues peres,kus aegajalt käivad külas ka mu uue mehe lapsed ja siis on tal vajadus omada samu õigusi mis suurematel lastel (ehk et siis kuidas öeldagi tal on selline "kõrgendatud õiglustunne" vms). talle peavad olema samad reeglid ja tal peavad olema sarnased asjad jne..mis teistel. aga paraku suuremate (14 ja 15 aastased) lastega on natuke teisemad reeglid ja tingimused aga seda talle seletades tuleb jälle nutt ja solvumine.
viimasel ajal on üldse nii et kui ta mu peale solvub (mida juhtub kahjuks viimasel ajal sageli) astub ta uksest välja õue ja läheb nutma ja mossitama kuhugi nurga taha.
siis veel üks asi ta tahab olla suuremate seas nagu omasugune,tahab et temaga tegeldaks,suuremate mängu võetaks jne.millest minul kui emal ei ole üldse raske aru saada aga suuremad ju ei taha alati väiksematega arvestada ja neid oma tegemistesse. ja siis tuleb jälle solvumine..ma vahest kohe täitsa nõutu et no kuidas talle selgeks teha et ära siis proovigi nii väga ennast teiste tegemistesse suruda kui nad ei taha et otsi endale vahest mõni omaenda tegevus..see muidugi lohutab teda väga..
ehk et siis...pikk jutt. aga - kas on mu pojal justkui natuke kõrgendatud tähelepanuvajadus?!?! ja kuidas sellisel juhul lapsega tegeleda nii et tal ei tekiks sellist tunnet et teda justkui ei taheta kampa (mis aegajalt tegelikult just seda tähendabki,kahjuks küll)senini olen ma tegelikult lapsele teinud asju selgeks suht "realistlike võtetega" ilma ninnu-nännutamiseta. et koguaeg ei saa asju mida tahad ja et peab leppima et suuremad ei taha sind oma mängudesse koguaeg jne..)aga see ei vähenda tema solvumisetunnet ja pisaratevoolu.
kas võib olla et tegemist on hoopsiki mingis mõttes "eelpuberteediga"?? ootan nõuandeid,ette tänades.
Kindlasti olete õigel teel, et võtate lastega olemiseks aega ja räägite nendega. See on tõesti oluline lähedussuhte loomisel ja turvatunde tagamisel.
Mõni laps tõesti vajab rohkem välist tähelepanu kui teine. Loomulikult lapsed katsetavad vahel ka lihtsalt neile seatud piire.
Emaga on lastel eriline kontakt. Nad on sageli emaga koos olles ka tundlikumad. Loomulikult ema tähelepanu on kõige kallim vara. Kirjutate, et teile tundub, et lapsed ei oska enam hinnata neid asju, mida te koos ette võtate ja mossitatakse nende asjade üle, mis jäävad saamata. Tõesti kõike ei saa korraga teha ja kõike lapsele lubada. Seda ei peakski. Võtate perega ette toredaid väljasõite. Loomulikult tahaksid lapsed, et see päev kunagi läbi ei saaks ja oi kuidas tahaks veel KÕIKE teha. Need on väga erilised päevad ka laste jaoks. Tõesti ei ole võimalik ja kindlasti ka vajalik lastel teha ja saada kõike. Lapsed vajavad piire. See on samavõrd oluline komponent turvatunde tekkimiseks ja vastustuse võtmiseks. See on suurepärane, et võtate lastega aja maha ja selgitate neile oma seisukohti ja reegleid.
Sageli on lapsel emotsioonid väga kõrgel ja ta ei ole valmis meid enne kuulama, kui meie oleme teda ära kuulanud. Kirjutate, et laps viimasel ajal solvub sageli. Peegeldamine aitab lapsel oma tunnetega paremini toime tulla ja samuti suureneb lapse valmisolek probleemi lahendamisega tegeleda. Näiteks: Sa oled väga õnnetu, et me ei jõua seda täna enam teha Sa oled kohe päris kurb Lapse jaoks on oluline teadmine ja tundmine, et teda mõistekse, mitte ei mõisteta hukka.
Seejärel saate lapsele selgitada olukorda. Näiteks: Me täna ei jõua lugeda, sest kell on juba (vajadusel kuulake uuesti) Sa ikka väga-väga tahad, et me loeksime koos. Mis sa arvad, kuidas me võiksime selle olukorra lahendada
Oluline on vältida süüdistusi ja hinnanguid ning pigem keskenduda kuulamisele. Loomulikult selgitage ka oma vajadusi lastele (Ma olen väsinud, Ma soovin, et jne).
Mida veel saate teha: planeerige koos lastega mida koos ette võtate (n-ö päevaplaan). Lapsed teavad sellisel juhul, mida päeva jooksul kavatsete koos teha ja millised on ajalised piirangud.
Ütlesite, et olete lapse üle uhke andke seda ka lapsele teada. Väljendage ka positiivseid tundeid lapsele.
