Tere!
Meie peres kasvab kahe-aastane tütar. Sünnist kuni ~7nda elukuuni oli laps pigem "issikas" - gaasivalude ajal suutis issi teda paremini lohutada/rahustada jne jne. Peale seda aga midagi muutus ja see kestab siiani. Ehk siis kui oleme mehega mõlemad nö lapse jaoks olemas (kodus, väljas), siis laps ei lepi isaga absoluutselt. St et isale ei anna ta väljas olles kätt, isa ei tohi kelku vedada, isa ei tohi kodus teda abistada riietumisel või pesemisel, ei tohi vett tassi kallata ... Olen väsinud ja nõutu, sest tunnen, et mul ei ole kodus olles üldse võimalust midagi enda jaoks teha. Pean hommikul lapse lasteaeda minekuks valmis sättima, õhtul temaga koos mängima, süüa tegema, pesema, magama panema - ja nii iga päev, sest kui oleme koos mehega kodus, siis laps lihtsalt ei ole nõus mitte midagi koos isaga tegema. Nii kui isa teda milleski aitab või tahab kaasata, hakkab laps kohe nutma ja mind hüüdma.
Probleemi ei ole, kui nad on kahekesi. Hommikul lähevad rõõmsalt kodust lasteaeda, kui mingil õhtul mind kodus ei ole, siis saavad ka kõik toimingud rõõmsalt ja rahulikult tehtud.
Oleme mehega mõlemad nõutud ja ei saada välja mõelda, miks selline olukord tekkinud on. Mina olen väsinud kogu aeg lapsega tegelemast (st tahaksin ka tõesti mõnikord õhtul rahulikult ilma lapseta pesemas käia või vaadata telekast mõnd saadet, samal ajal kui issi last magamiseks ette valmistab või magama paneb). Ja issi on õnnetu, sest tahaks mind aidata ja lapsega koos paljusid asju teha, kuid laps ei lase. Issi mõnikord isegi ütleb suurest kurbusest välja, et laps ei tahagi teda ja lapsel pole teda vaja jne. Mis omakorda muudab mind väga kurvaks, kuid ma mõistan, miks tal sellised tunded sees on.
Kas ja milliseid tegevusi saaksime teha? Ma ei taha iga õhtu kodust ära olla selle nimel, et issi saaks lapsega aega veeta.
Teie 2 aastane tütar nõuab teilt suurt tähelepanu ja ei soovi, et isa temaga tegeleks. Olete lapse isaga mõlemad sellest üsna väsinud.
Arenguliselt muutub lapse tähelepanu erinevate vanemate vastu pidevalt. Mingil hetkel vajab laps rohkem ema ja mingil hetkel jälle isa. Arenguliselt on oluline ka asjaolu, et beebi, kasvades ema kõhus, on emaga väga lähedane. Kui laps sünnib, siis ta ei taju, et ta on emast eraldatud. Ema on tema keskkond ja isegi nagu osake temast endast. Beebi teeb häält ja ema, kasutades oma instinkte, mõistab, mida laps vajab ja rahuldab tema vajadused. Seda nimetatakse lausa sümbiootiliseks arenguetapiks. Laps saab oma turvatunde ema pilgust ja häälest. Sel perioodil on tavapäraselt isa rolliks toetada eelkõige ema, sest olla mitte enda päralt vaid pidevalt ja ainult beebi päralt on väga kurnav. Ema justkui ei ole tema ise vaid ta ongi ainult “beebi oma”. Sümbiootiline faas saab läbi kusagil esimese eluaasta paiku. Siis hakkab laps tajuma oma eraldatust ja seda, et ta saab ise mingeid asju teha ja olukordi mõjutada. Mina areng jätkub ja laps hakkab üha rohkem emast eralduma. Iseloomulikud on näiteks enda diivani taha peitmine ja siis vaatamine, kas teda ikka nähakse jms. Nii kontrollib laps, et vaatamata sellele, et ema ei ole näha, peidust välja tulles on ta ise ikka alles ja ema on alles. Arvatakse, et kusagil 3 eluaastaks on lapse areng sealmaal, et ta suudab n.ö. peas ema pildi säilitada ca 8 tunniks, ilma, et tema turvatunne kokku kukuks.
Kirjeldatu oli muidugi traditsiooniline lähenemine. Kui nüüd teades, et esimesel eluaastal on teie tütar olnud pigem issiga lähedane, siis võib ju oletada, et laps on ärev, sest teist on laps olnud emotsionaalselt kaugemal. Teatud mõttes on see justkui lumepalliefekt, sest laps on teie osas ärev ja nõuab teie tähelepanu. Teie olete sellest väsinud ja vastate lapsele kärsitusega või mõningase rahulolematusega. Laps tajub seeläbi, et te olete küll olemas ja tegelete temaga, kuid tema jaoks olete ikkagi emotsionaalselt kättesaamatu? Ärevus suureneb veelgi. Psühholoogias öeldakse mõnikord sellise olukorra korral, et laps nõuab oma võla alati topelt tagasi.
Seepärast ei oska ma muud soovitada, kui et varuge kannatust, hoidke n.ö. oma tass täis ja pakkuge oma tütrele mõnda aega võimalikult palju sellist aega, kus ta saab kindluse, et te olete tema jaoks ka emotsionaalselt olemas. Olge temaga kehalises kontaktis, hoidke silmsidet, pange kodused toimetused kõrvale, kuulake teda ja peegeldage talle tagasi tema tundeid ja mõtteid. Siis, kui ta on saanud oma kindlustunde tagasi, pöördub ta ise jälle ka rohkem isa poole.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
