Perekoolis räägiti eeskuju andmisest ja sellest, et sageli mõjub eeskuju ka siis kui me seda ei taha. Mõtlen nüüd siit edasi niimoodi, et kui me teeme seitset asja korraga näiteks räägime telefoniga, kirjutame meili ja kutsume korrale last, siis mis eeskuju see on, mida meie laps saab. See, et tulebki üritada teha palju asju korraga, kõik ju teevad nii. Ja siis on meil häda, et nad ei suuda koolis süveneda ja kontsentreeruda.
Me ju vaatame telekat, sööme suppi, loeme lehte ja vestleme lastega ja seda teeme me ühel ja samal ajal. Ja lapsel on seda raske järgi teha.
Kui me ise lapsed olime, siis meie vanematel oli valida üks kanal ja üks teater ja oligi kõik. meil oli palju lihtsam. Mis te arvate?
Olla kohal siin ja praegu, tehes siis üks kõik mida, on päris vaevanõudev ... et mitte öelda raske. Enamuse oma ajast veedame, kas minevikus (püüdes mõista olnut) või tulevikus (tehes plaane). Minevik ja tulevik mõjutavad meie elu sellisel määral, et unustame - kõik mis toimub toimub olevikus.
Mina avastasin kohaloleku rõõmu kaks aastat tagasi. Mäletan, kuidas lapsega n.ö. uneelset jutuvooru pidades avastasin - lapse silmad polegi vesihallid vaid hoopis merekarva. Paljud meist oskavad kohe vastata, mis värvi on ta lapse, elukaaslase või lihtsalt sõbra silmad!??
Me valime ISE teha 7 asja korraga ning kihutada läbi elu suurt midagi nägemata ... tihti on õnnelikumad inimesed, kellele Saatus on n.ö. jala taha pannud. Mure paneb eluratta seisma, teeb nägijaks kuuljaks.
Nutikas tõmbab pidurit siis kui õnn õuel!!
On üks väga hea raamat Eckhart Tolle "Siin ja praegu: kohaloleku jõud"
Ei aga keskendumisvõimetus ja 7e asja korraga tegemine ei ole üldse niimoodi seotud ju - pöördvõrdeliselt ikka. MItut asja koraga tehes võid ju, ja tõenäoliselt oledki keskendunum, muidu ei saa ju millegiga hakkama. SA räägid vist ikka rohkem sellest et üks asi el juhul tunduvalt vähemtähtsam kui teine on - ehk antud juhul laps. NIng lapsel samamoodi- sõbraga koolipingis rääkides ja samal ajal tunnis "õppides" on ikka see õppimine vähemtähtsam.
Aga see on ju muu probleem - teha õiged valikud - on sulle tähtsam praepann või su laps ning õpilasest lapsele - kas väike tunni-chat või võimalus jõuda kaugemale kui koristajaks.
Aga 7et asja korraga teevad üldiselt ikka ainult väga hea kontsentreerumisoskusega inimesed.
tõepoolest, korraga ei saa midagi head korda, kuid mõnel inimesel tõesti see õnnestub. Kas see mõjub hästi selle inimese vaimsele taluvusele see on iseasi. Mina kui pereema kolme lapsega plus mees, kellel pole piisavalt praktilisi oskusi, et ise hakkama saada..., tean seda vägagi hästi. Kuid pere nõuab ohvreid ja vaimne tasakaal on väga oluline selleks et osata teha 7 asja korraga. Mina teen kõiki kodutöid kindla korra järgi, siis tead, palju aega läheb ühele tööotsale.
Praegu olen kahekuuse lapsega kodus, vanemad lapsed abiks pole, mees käib tööl ja kodus on tösine raskus keskenduda juba ühele asjale, kogu aeg mingi segav faktor - lapse nutt, vanemad lapsed tahavad tähelepanu, koduasjad. Katsun siis teha kõike nii öelda pisteliselt, kiiresti ja korralikult.
Aga julgustan alati kutsuda appi kui endal pole enam jaksu ega jõudu, küsige julgesti sõpradelt ja vanematelt.
Jõudu!
Tere!
Meie elu liigub iga päev järjest kiirenevas tempos. Meil oleks nagu hirm milleskti ilma jääda või kuhugi jõudmata. Isegi see inimene, kes ei pea enda jaoks tähtsaks kõike ja kiiresti saavutada, märkab ainult kiirustamist, mitte aga elamist, olemist ennast. Meie tsivilisatsiooni üks needusi on saavutusvajadus. Kui võtta saavutuse objektiks ainult lapsed, siis liigub pendel jälle teise äärmusesse.
Paljud perekoolituses osalejad on esitanud küsimuse: "Kust leida aega kõige selle jaoks?" Mina ütlen: "Ei tea."
Albert Camus on ilusasti öelnud:
"Ära kõnni mu ees, ma ei pruugi järele jõuda. Ära kõnni mu taga, ma ei pruugi ees astuda. Kõnni mu kõrval ja ole minu jaoks lihtsalt olemas."
Olemas olemise jõud ja rikkus seisnebki selles, et me võime teha kasvõi sadat asja korraga, aga olen olemas, kui lapsel on mind väga vaja. Vanema tarkus on osata märgata just seda hetke, mil lapsel on vanemat nii väga vaja. Kui lapsel on probleem, on vanem abistaja ja suunaja, kes õpetab lapsele ise oma probleeme lahendama. Paraku on aga elus nii, et vanemad sekkuvad siis, kui neil endil on probleem lapse ühe või teise käitumisega, mis on vastuvõetamatu. Laps ise aga tarvitse aru saadagi, miks vanem äkki ärritub või vihastub. Vanem ise saab küll aru, et ta tahab last kasvatada tubliks ja sõnakuulelikuks.
Vanemate käitumise mudeli sisuks peaks olema empaatiline kuulamine, märkamine, sallivus, headus ja siirus.
Kui me leiaksime aega enda hinges nendele inimlikele väärtustele, siis mitme asjaga tegelemine ei ole kurjast.
Siit ka hiina vanasõna: "Enne kui astud maailma, astu sammuke iseendasse."
Lastele parimaks mudeliks on head ja tingimusteta armastavad vanemad. Headus ei tähenda kõike lubamist. Headus kui inimlik mõõde, mille sisuks on hoolimine ja hoidmine.
Hoidmine, hoolimine ja armastamine - muutugu see meie laste mudeliks.
Parimate soovidega: Ene Raudla
