Tere
Meie pojal on diagnoosiks epilepsia mis väljendub öise rahutuse ja seega ka unisusega päeval. Tal on tekkinud emotsionaalne ebastabiilsus. Puhekb nutma ja läheb väikeste asjade peale endast välja. Meie kohus lapsevanemana oleks õpetada teda toime tulema nende tunnetega ja kuidas neid ohjata ebasobivas kohas. Kuid mõistus saab otsa. Me räägime ja räägime aga sellest ei piisa. Äkki on vahvaid mänge või õpetusi? Poeg on 6 a. See haigus võib jäädagi temaga aga tahaks et ta mõistaks ennast ja oma tundeid.
Tänan
Kui laps palju nutab ja kergesti ärritub, siis on üks olulisemaid oskusi, mille peaksite ära õppima, lapse empaatiline kuulamine koos tunnete peegeldamisega. Üldine reegel on ju lihtne: seda, kes on hädas, saab aidata, olles eriti tähelepanelik tema vajaduste ja tunnete vastu. Ja tunded on midagi seesugust, mis lihtsalt kuuluvad inimese juurde, neid pole võimalik vältida ega ära keelata. Küll on võimalik tundeid mõista ja valitseda – see on õpitav, kuigi mitte sugugi lihtne.
Laste tunded ongi väga esil, see pole kindlasti vaid teie lapse diagnoosist tulenev, vaid ka üldisem arenguline eripära. Kuni 10aastaste laste ratsionaalne mõtlemisoskus on veel vähene, kohe, kui tekib probleem, reageerib laps emotsionaalselt. Tunnetega toimetuleku õpetamine peaks kuuluma muu eluõpetuse sisse, see on eneseregulatsiooni alus. Siinjuures on oluline seegi, kuidas lapse ümber tegutsevad täiskasvanud oma tunnetega toime tulevad: kas nad näitavad neid välja, kas kõik tunded on lubatud, kuidas reageerivad täiskasvanud omavahel tugevate tunnete ilmnemisel jms. See kõik toimib lapsele mudelina.
Kui laps nutab, pole abi selgitustest, lohutustest ega riidlemisest – laps lihtsalt ei võta midagi vastu, kuna emotsioonid on nii valdavad. Kui suurele tundepuhangule lisandub tunne, et mind ei mõisteta, on lapse frustratsioon palju suurem. Rääkimine tundest, sellele nime andmine aitab tundega hakkama saada. Laps, kes on endast väljas, vajab rohkesti lähedaste hoolivust, armastust, tähelepanu. Kui respekteerime ja näitame mõistvust, saab laps sõnumi, et tema tunded on normaalsed, mõistetavad ja tähtsad, ning mis samuti oluline – mööduvad, liikuvad.
Saate olla abistav lapsele, kui oma last empaatiliselt kuulate, aktsepteerides lapse tundeid nii sõnades kui kogu oma olemusega: ma saan aru, et sa oled kurb, sest..., ma mõistan, et sulle ei meeldi..., muidugi teeb sind teeb pahaseks, kui..., sa kardad, et... jmt peegeldused on hädavajalikud, st kõik see, mida te tajute lapses, pange sõnadesse. Kui laps mõistab, et temast on aru saadud, on tal lihtsam rahuneda, kuigi see ei saa siiski juhtuda ruttu ja kohe.
Nutust ja kurba last saate toetada ka oma hoiakuga. Laps tajub väga täpselt ka teie tundmusi. Kui olete ka ise ärevuses, tunnete end süüdi või abituna, mõtlete, kuidas lapse tundeid nähes ise oma tunnetega toime tulla jms, siis kõik see on suures piires tajutav ka lapsele ja tal on veel raskem. Laps ootab teie toetust ja tunnete osas on teie toetus ka see, kui teie ise tulete enda tunnete reguleerimisega toime. Teie kindlus, mõistvus ja rahulikkus kõigis olukordades aitab lapsel rahuneda, luua ja alal hoida positiivsust.
Kedagi ei saa kuulata ja mõista möödaminnes ja kiirustades. Kuulata ja mõista saab ausa sooviga seda teha, teisele keskendudes, selleks aega võttes. Kui on piisav ajavaru (alati ja igas olukorras seda pole, aga selle aja peaks tingimata võtma), võib koos lapsega arutleda selle üle, mida teha, et seda olukorda lahendada, mis nutu või teie arvates ülemäärase reaktsiooni kaasa tõi. Lahendusi otsides kuulake tingimata ka lapse lahendusi, see aitab alal hoida tema eneseväärtustunnet. Kui olete mõlemad rahulikud, saate rääkida neist olukordadest, mis on teile ebamugavust tekitanud, ja nendelegi lahendusi leida.
Kui lapse emotsionaalne puhang toimub teie jaoks ebasobivas kohas/ajal, siis võiksite mõelda, mis teid rohkem häirib – ümbritsevate inimeste arvamus või lapse käitumine. Kui pigem esimene, siis võiks ju ka seda enda jaoks normaliseerida püüda – kõike eeltoodut silmas pidades. Laps ei oma täiskasvanulikku enesekontrolli võimet, ta alles õpib seda. Nii et kui tajute kaasinimeste hukkamõistu, siis on tegu mitte teie halva kasvatuse vaid nende teadmatusega.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
