Tere!
Harjutan juba umbes aasta aega aktiivset kuulamist oma 3-aastase peal. Aga tihti tundub mulle, et selle meetodiga on küll lihtne alustada, aga mingist punktist alates ei oska ma edasi minna.
Laps ei taha hommikuti panna selga neid riideid, mis mina talle olen toolile valmis pannud. Ta nõuab teisi pükse või teist pluusi ning keeldub kategooriliselt minu valitud riietest. Samas ei taha mina lubada tal igaks väljaminekuks järjest uusi riideid panna, kuna ei jaksaks hiljem kogu kapitäit ära pesta-triikida ning pealegi on vahel vaja, et oleks just üks või teine riideese seljas, nt vihmaga kummikud vms.
Mina: kas sa ei taha neid kummikuid jalga panna?
Laps: ei taha, ma panen hoopis need ilusad kingad.
Mina: väljas on praegu vihmane ja kui sa paned need kingad jalga, siis saavad need mustaks ja koledaks ja sina saad märjaks.
Laps: ma tahangi mustaks ja koledaks saada! Mulle meeldib nii!
Mina: sa tahad mustaks ja koledaks saada, aga kui sa saad mustaks ja koledaks, siis me ei saa ju pärast sinuga tädi Maie sünnipäevale minna?
Laps: ma ei tahagi sinna minna!
Mina: aga äkki teeme nii, et sa paned natukeseks ajaks need kummikud, me käime korra õues, ja siis pärast saad toas nende kingadega olla?
Laps: ei, ma panen praegu need kummikud! (Ja hakkab panema.)
Mina: aga vaata, mina panen ju ka vihmase ilmaga hoopis teised jalanõud jalga, ma ei pane oma ilusaid kingi.
Laps: ma ei taha kummikuid! Tahan neid kingi!
Sarnased dialoogid eri asjade pärast on meil iga päev. Vahel laps lõpuks nõustub, vahel mitte. Millised peaksid olema minu reaktsioonid lapse nõudmistele?
On rõõm lugeda, et kasutate aktiivset kuulamist juba mõnda aega. Usun, et teil on mitmeidki positiivseid kogemusi. Tõepoolest, vahel võib ka aktiivse kuulamisega ummikusse jõuda. On küll veidi abi lapsest aru saada, kuid asjad ikka ei suju ning olukorrad korduvad. Kuulamisel ei pruugigi olla muud eesmärki, kui lapsest aru saada, mis teda häirib, mida vajab, mida tunneb. Parim ju on, kui laps lisaks äratundmisele, et vanem teda mõistab, jõuab ise ka teda ennast aitava lahenduseni. Seega on kuulamine väga tõhus, kui lapsel on probleem, mure, kui ta kogeb tundeid ja saab neid väljendada.
Suur tänu, et tõite lisaks küsimusele ka väga konkreetse näite. Selle kaudu on hea arutleda, kuidas veel võiks proovida. Selles näites olete tõesti püüdnud last kuulata ja laps on saanud teemat jätkata. Veel märkasin, et selles olukorras oli teil ju oma kindel plaan last mõjutada käituma teatud viisil. Kuulamine ei pruugi kõike lahendada ja teid, kui ta tahate, et laps paneks jalga kindlasti just kummikud. Kuulamine aitas teil aru saada, et laps ei taha, veelgi enam, te saite teada, et talle meeldivad väga tema kingad, et talle meeldibki mustaks saada (see võis olla ka protest) ja ta ei taha tädi juurde minna. See on ju hea tulemus - laps sai tänu teie kuulamisele seda kõike väljendada ja teie saite teada, milline on tema arvamus. Kuidas aga edasi, kui soovite last panna midagi tegema, mida tema ei taha, see on hoopis teine lugu. Sel juhul aitab mina-keel ja teid häirivas olukorras ka kehtestav mina-keel. Üks võimalus on näiteks öelda, et teile ei meeldi, kui (ilusad, uued) kingad saavad vihamaga poriseks, see teeb teid pahaseks või murelikuks, võite ka öelda, et te ei osta niipea uusi kingi, selleks kulub ju raha jne. Veel variante: "ma tahan õhtul koos sinuga tädi juurde minna; ma arvan, et tänase ilmaga on vajalik panna jalga kummikud". Vahel tulebki kindlalt ja sõbralikuks jäädes end kehtestada. Kui on ette näha, et teil on endal otsus tehtud, siis oleks mõistlikum säästa end ja last valikute üle vaidlemisest. Lapselgi jääb ebakindel tunne, justkui antakse võimalus, kuid ei lasta üldse valida, vaid surutakse midagi peale (siis tahab ta ju loomulikult vastu punnida). Mis puutub riietesse, siis samuti, seda mida saab valida, siis seda võimaldage (näiteks kas punased või sinised sokid ja kõik). Ja ka siis on kuulamisest kasu: „sa oleksid tahtnud ise valida, sulle meeldiks täna panna teised püksid, need on sinu lemmikud ja tahaksid neid kasvõi iga päev kanda, sulle ei meeldi see pluus … jne. Andke lapsele eelnevalt teada, mis on tema võimalused ja mida olete otsustanud ja peate vajalikuks (seega ennetav mina-keel). See aitab ära hoida kemplemisi.
Kui veel teie näite juurde tagasi tulla, siis sõna „aga“ võib ka olla vahel vastuolu tekitav. Vastuvaidlemist tuleb vähem, kui lisate oma mõtte ilma "aga"-ta. Näiteks: sulle meeldiks saada mustaks ja märjaks (kuulamine) ja sa ei taha seepärast täna kummikuid (kuulamine). Mul on kahju siiski nendest kingadest, kui need märjaks saavad ... "jne. (mina-keel). Kui nüüd see kingade-kummikute teema on tõesti teie jaoks oluline õhtuste plaanide pärast, siis miks mitte jätkata: "… me lähme täna õhtul tädile külla ja mulle meeldiks sinna minna, kui riided ja jalatsid on puhtad ja kuivad, seepärst on minu arvates tähtis, et paned täna paned jalga kummikud", (kui saate pakkuda veel lahendusi, siis tehke seda, nt võtame kingad kaasa).
Niisiis, soovin teile jätkuvat edu kuulamise jt oskuste kasutamisel. Sageli muutub olukord vestluse käigus. Ikka on nii, et lapsest arusaamiseks kuulake teda ja oma mõtete, sh eesmärkide, või hoopis häirituse väljendamiseks kasutage mina-keelt. Kui kummagi vajadused on selged, siis leidke koos lahendus, mis sobib mõlemale.
