Miks te arvate, et peate lapsevanemaid lapsi kasvatama õpetama? Aegade algusest peale on saadud sellega ilma koolita hakkama ning nüüd te arvate, et lapsi ei osata kasvatada. Minu põlvkond (34a) ja palju teisi põlvkondi on kõik üles kasvatatud ja me oleme ju normaalsed inimesed. Inimene maksku palju raha, et kuulda, kui valesti ta oma lapsi kasvatab. Raamatu järgi ei saa ju lapsi kasvatada. Kõik lapsed on erinevad ja iga vanem teab, mis tema lapsele parim on.
Kallis, skeptik, keegi ei sunni Teid koolitusele minema, kui tunnete, et oskate oma lapsi kasvatada. Samal ajal on mul kogemusi, et mitte kõik vanemad ei tunne ennast kindlalt ja ei leia sobivat suhtlemisviisi oma lapsega. Olen ka ise vanemaid koolitanud ja kuulnud rõõmsaid lugusid sellest, kuidas suhted peres muutunud soojemaks ja lahedamaks. Ega ometi 24 tundi perekooli õpeta kedagi otsast lõpuni lapsevanemaks, kuid mõningaid nippe ikka leiab. Pealegi jutt, et kogu aeg on osatud parimal viisil lapsi kasvatada, ei pea paika. Psühholoogina olen kohanud paljusid toredaid inimesi, kes siiski räägivad oma lapsepõlvest kui mitte just kõige toredamast ajast ja kes kasvõi sellepärast tahavad õppida lastega suhtlema, et oma lastele parem vanem olla. Väide, et perekoolis tuleb maksta palju raha, kuulmaks, et oled oma lapsi valesti kasvatanud, tundub olevat perekooliga vähe kursis oleva inimese arvamus. Kui pakutakse uusi suhtlemisvõimalusi, siis ei tähenda see seda, et eelnevad just valed on olnud, vaid , et on mitmeid erinevaid võimalusi lastega suhtlemiseks. Ja ikka ja alati jääb lapsevanema osaks otsustamine, millist kasvatusviisi ta oma laste juures rakendab. Iga lapski peres on ju erinev. Perekool pole mingi kindlate dogmade õppimise koht, vaid võimalus omandada teatud oskused, et neid siis omal äranägemisel kasutada, kui vajalikuks osutub.
Töötan lastega ühes pisikeses koolis, seega jõuan suhelda lastega ka individuaalselt. Paljudel on sotsiaalseid probleeme ja need tulenevad suuresti vanemate mingitest möödalaskmistest. On poiss, kes oli juba sündides pisut närvilisemat laadi. Vanemad arvasid õigeks, et pojakest mitte traumeerida, siis lubame talle kõike, mida tahab. Nüüd on pojake 9a ja ta ei suuda teiste lastega normaalselt suhelda, sest ta on egoist!! Ta ei oska jagada, võistelda jne jne. Teised ei salli teda. Aga see EI OLE lapse viga, vaid vanemate möödalaskmine - nad ei kehtestanud lapsele õigel ajal piire.
Kui ehk keegi oleks neid tollal õpetanud pisutki, et lapse tuleviku huvides tuleb teda õpetada teisi austama, piiridest kinni pidama jne, siis ehk see poiss suudaks täna endale sõpru leida ja neid hoida - aga ta ei suuda!!
küsiks siis skeptikult: kui kõik on osanud oma lapsi kasvatada ilma koolideta ja eelnevate teadmistega, siis miks on praegu nii palju inimesi, kes vaevlevad depressiooni, stressi, alaväärsuskomplekside, ärevushäirete ja muude "modernsete haiguste" käes?
Miks on nii palju probleeme toitumishäirete näol (buliimia, anoreksia), millel on otsene seos inimese endaga rahul olemise oskuse ja enese väärtustamisega?
Miks meie lapsed on üha vägivaldsemad?
Võibolla see ongi märk sellest, et iga vanem ei tea, mis tema lapsele parim on? Ikka veel lähtutakse tugevama võimu ja "laps räägib siis, kui kana pissib"-loogikast. Huvitav, et kui meie ühiskond ja ümbrus, milles laps kasvab on muutunud 100 aastaga drastiliselt, siis kasvatusmeetodeid kasutame ikka tuhande aasta taguseid?
Mina olen ka sellise kasvatuse puhul enam-vähem välja kukkunud Aga mul on kaasas minu lapsepõlvest okkaid hinges ja vääraid väärtushinnanguid, mis elavad minus minu kompleksidena edasi.
Oma lapsi tahan kasvatada teistmoodi. Olen näinud tuttavate peal, kui hästi see meetod toimib ja kui harmoonilised on suhted neis peredes. Mina käisin selle eest raha välja, sul ei käsi käia. Kui saad ilma hakkama, siis oled väga tubli
Aga mul on kaasas minu lapsepõlvest okkaid hinges ja vääraid väärtushinnanguid, mis elavad minus minu kompleksidena edasi.