Millest võib tulla selline asi, et 4-ne tüdruk sõna otseses mõttes kiusab ja kisub emaga tüli. Probleemid juba 1,5a.
Hirmsasti tahaks normaalset pereelu,
kus toon lapse lasteaiast ära ja siis hakkaks koos midagi tegema - mängima, ehitama jne. Tema aga hakkab kohe lolluseid tegema ja lihtsalt kisama. ( Loomulikult pakun ma välja tegemisi, mis üldjuhul teda huvitavad; kuigi neid asju on väga vähe mis teda huvitavad) Kohe nutt tuleb peale kui vaatan teiste laste käes issi-emmedega koos meisterdatud asju.
Kui keern talle emotsionaalses mõttes selja (st. Olen range hoiakuga, tõsine, ei mängi, ei räägi pikalt, käsin-keelan rangelt ja lühilausetega) lõpetab ta pahanduste tegemise ja kisamise. Kui aga VAID KORRAKS üritan talle läheneda - kutsun endaga mängima, kallistan, võtan kaissu, täidan tema soovi on tsirkus jälle lahti (rammib poes käruga teisi inimes, lõhub mõõblt kodus, lihtsalt röögib kogu päeva). Mõtlesin, et on mingi häire, et ta ei suuda oma käitumist kontrollida – aga teiste inimestega ta käitub normaalselt (isa, vanaema, lasteaed)
Olen sünnist saati kasutanud Gordoni soovitusi, aga see devalveerus ja NÜÜD annab VASTUPIDISE tulemuse. St. Talle meeldib, kui pean talle monoloogi ja ta teeb nimelt pahandust, et mind rääkima saada. Enam ta ei KUULE mida räägin, tema jaoks on see vaid meeldiv taustamüra. Et teda ÜLDSE UUESTI KONTAKTEERUMA saada tegime trenni nii, et mina ütlen lause ja tema kordab järgi. Läks paar kuud enne, kui ta oli suuteline minu mõtet kordama.
Mina teatele selle kohta kuidas mina ennast tunnen vastab tema: „aga ma tahangi, et sinul halb on“
Psühholoog soovitas nurka panna – tegime. Tema võtab seda kui loomulikku asjade käiku, mitte kui karistust. St. „teen mida tahan ja siis seisan kodus nurgas“ Tema jaoks ei ole see karistus, vaid nii on lihtsalt asjade järjekord ja nii elu käib. Ta ei saa aru siis põhjuslikkuse seosest.
Probleemne käitumine on sümptom, mis annab märku lapse rahuldamata vajadustest. Te tahate oma lapsele parimat, tegelete temaga, näitate talle välja oma armastust. Teil on valus vaadata, et kõik see hea annab hoopis vastupidise tulemuse. Kindlasti olete ka segaduses ja nõutu, kuidas siis ikkagi käituda.
Teie kirjast ei selgu, kuidas teil õnnestub oma last aktiivselt kuulata. Probleemne käitumine viitab sellele, et probleem on lapsel ning Gordoni järgi on sel juhul kõige tõhusam sekkumine aktiivne kuulamine. Kui laps on pöördes ja tema emotsioonid on üleval, siis tal ei olegi võimalik kuulda seda, mida teie räägite. Ta vajab hoopis auru välja laskmist. Kui te peegeldate seda, mis temaga toimub, siis hakkab laps ka iseennast paremini mõistma ning muutub rahulikumaks. Tihti on nii, et see, mis meie arvame lapsele hea olevat, ei ole seda mitte. Ta vajab hoopis midagi muud.
Teie poolt kirjeldatud käitumiste alusel julgen oletada, et teie tütar on segaduses. Ta vajab selgeid piire, mis muudaksid tema maailma kindlamaks. Seetõttu reageeribki ta hästi konkreetsetele keeldudele-käskudele. Julged ja tegusad lapsed valivad tihti sellise provokatiivse käitumise kui nende vajadused on rahuldamata. Võib-olla on see lapse reaktsioon liigsele hoidmisele – ta ei tea, mis on lubatud ja mis mitte – kõik tundub võimalik ning see teeb lapsest väikese türanni.
Seega, kui on tegemist jonnimisega soovitan last aktiivselt kuulata. Kui on tegemist sobimatu käitumisega (N: mööbli lõhkumine), siis tuleb kõigepealt see tegevus lõpetada lühikese ja konkreetse mina-sõnumiga (N: Lõpeta! Tool läheb katki ja mulle, ei meeldi, kui meil on kodus katkine mööbel ning ma ei kavatse raha kulutada uue ostmisele!) ning seejärel vahetada käiku ja lülituda ümber lapse kuulamisele (Sa oled kuidagi rahutu ja pahur. Kas sul on igav? Või on miski su tuju ära rikkunud?). Antud olukorras ei olegi oluline mina-sõnumiga oma tundeid sõnaliselt väljendada, sest sõnum peab olema võimalikult lühike ning tunded peegelduvad paratamatult teie hääletoonis ja näoilmes. Kui te püüate olla liiga rahulik ning oma ärritust peita, siis kaotab sõnum kohe vähemalt poole oma jõust. Ärge kartke oma lapse ees olla kurb, vihane, pettunud, ärritunud jne. Need emotsioonid on paratamatu osa elust ja lapsele on kasulik seda kogeda kodus, turvaliselt, koos seletusega (ma ei kavatse raha kulutada uue ostmisele). Ta näeb, et ema on lihast ja luust inimene (mitte ebamaine ideaalne olend) ja armastab teid selle võrra rohkemgi.
Tundub, et teie laps on tugev ja iseteadlik isiksus. Kindlasti soovitan piiride seadmiseks pidada lapsega läbirääkimisi (võitja-võitja probleemilahendus), mitte kehtestada neid ühepoolselt. Näiteks käitumine poes. Andke mina-keeles teada, milline käitumine teile ei sobi ja miks. Ning siis keskenduge lapsele – mis tema poeskäimisest arvab, mis teda häirib, mida ta vajab. Mõelge koos, kuidas mõlema poole vajadusi kõige paremini rahuldada ning tehke konkreetsed kokkulepped. Poes saate neid vajadusel meenutada ja kui probleemid jätkuvad, siis tuleb uuesti kodus maha istuda ja põhjalikumalt vajadustele keskenduda – ilmselt on mõni väga oluline vajadus välja toomata jäänud. Piiride puhul on oluline ka paindlikkus – kui laps kasvab ja areneb, siis olge valmis ka piire korrigeerima. Selle vajadusest annab ilmselt taas märku tema käitumine, mis võib uuesti vastuvõtmatuks muutuda.
Nurgas seismine on karistus ja karistuste nõrk külg ongi see, et see ei pruugi lapsele karistusena tunduda. Selle karistuse on välja mõelnud täiskasvanu, kelle meelest on nurgas seismine ebameeldiv. Kuid lapsele ei pruugi olla ning seetõttu ei saavuta see oma eesmärki. Kui laps ei pea kinni kokkulepitud piiridest, siis on oluline, et ta kogeks oma tegevuse negatiivseid tagajärgi. See aitab tal mõista põhjuslikkuse seost. Näiteks kui on kokkulepe, et laps paneb ennast hommikul ise riidesse ja ta ei tee seda, siis võib ta südamerahuga pidžaamas lasteaeda viia (õueriided ikka peale).
Lapse üsna ekstreemne väljendus, et „ma tahangi, et sul halb on“ on lausa karje kuulamise järele. N: Sa tahad, et emmel oleks halb? Sulle meeldib kui emme on kurb ja väsinud? Kui emmel on halb, kuidas see sulle head teeb? Sa tundud ise ka kuidagi õnnetu seda öeldes, vihane ja õnnetu. Jne. Kui teil õnnestub kuulda lapse mõtteid, siis muutub tema käitumine teile mõistetavamaks ning te saate välja tulla tõhusamate ideedega. Usun, et ühel hetkel tuleb laps rõõmuga teiega koos midagi tegema.
Täpselt nii me varem tegime aga näe, ENAM ei tööta.
Siiski küsin nõu ka siit, sest kindlasti ei ole mina esimene kes nende meetotite kasutamisel "kraavi" sõidab.
küsisite, "kuidas teil õnnestub oma last aktiivselt kuulata" - ei õnnestu, nagu juba kirjutasin - ta ei kontakteeru.
st. ENAM ta ei kontakteeru. St. mina räägin, tema mõtleb muust. Küsin, ta ei vasta.
Pahandust teeb SELLE PÄRAST ET MIND RÄÄKIMA SAADA.
Kui temaga rääkima lähen, on see rääkimine temale preemia oma jonni eest.
--
rahuldamata vajadus on tähelepanu. Ma annan endast KÕIK mis mul anda on, aga temale on sellest vähe. Ma ei suuda tema tähelepanu vajadust rahuldada. Lisaks on ta kade kui väiksema õega tegelen. Väike õda on aga niigi kurvas seisus, sest mul ei ole võimaik temaga rohkem tegeleda kui sööta ja magama, aga ka seda ei luba suurem teha.
"Kui te peegeldate seda, mis temaga toimub,"
TA JU EI KUULE!!!!!
"nurgas seismine - Selle karistuse on välja mõelnud täiskasvanu, kelle meelest on nurgas seismine ebameeldiv. Kuid lapsele ei pruugi olla ning seetõttu ei saavuta see oma eesmärki"
Vist küll, aitäh!
----------------
" Kui laps ei pea kinni kokkulepitud piiridest, siis on oluline, et ta kogeks oma tegevuse negatiivseid tagajärgi"
vot seda ma ei oska kuidagi ellu viia, kuigi see võib olla asja võti.
Nt. kui läheme õue, tema riidesse ei pane, jätan ta tuppa ja teesklen, et käisime ikkagi väikese õega rattaga sõitmas, SIIS mõneks päevaks probleemid lahenevad. Aga harva oskan ma välja mõelda midagi rakendatavat, mis tõepoolest talle korda läheb.
"Lapse üsna ekstreemne väljendus, et „ma tahangi, et sul halb on“ on lausa karje kuulamise järele. "
ta keerab pea ära ja ei vasta ning siis hakkab suvalisel teemal rääkima. Võibolla ta ei oska ennast väljendada veel? võibolla ei ole tal sõnavara oma emotsioonide kohta?...
Ei, ta ei lõpeta mööbli lõhkumist selle jutu peale. Oleme seda proovinud.
Aitähh, et vastasite ning oma murega edasi lähete!
Te rõhutate, et meetodid ENAM ei toimi. Seega on teil olemas kogemus, et nii kuulamine kui kehtestamine on teie lapse puhul toiminud? Millal see muutus toimus, millega seoses?
Kui teil on väike õde kodus, siis on esimene hüpotees, et tegemist on armukadedusega. Kogu emme tähelepanu minule. Kui see on teie lapse peamine vajadus hetkel, siis meetodid ei saagi toimida enne, kui te ei ole omavahel sellel teemal jutule saanud. Lapsel võivad olla tugevad tunded ja suured hirmud sellega seoses. Ehk on abi sellest, kui valite jutuajamiseks mõne neutraalse hetke, nt. enne magamaminekut, kui väsimus liiga suur ei ole. Alustada võiksite umbes nõnda: „Mul on sulle üks oluline jutt. Minu jaoks on ääretult oluline kuulda sinu mõtteid sellel teemal. Kas sa oled valmis minuga rääkima?“ Kui vastuseks on vaikus, siis proovige veidi seda vaikust kuulata: „Sa ei taha minuga üldse rääkida? Sa ei usu, et see asi oluline on? Sulle ei meeldi kui ma sinuga rääkida tahan? Palun ütle, millele sa mõtled praegu.“ Kui te proovite ja proovite ja midagi ei aita, siis öelge nt: „Ma ei saa ju sinu vajadustega arvestada kui ma neid ei tea. Kui sa vaikid, siis ma ei tea, mida sa mõtled. Räägime siis kui sa selleks valmis oled.“ Ja jätkegi teema selleks korraks katki. Usun, et tuleb siiski hetk, kui uudishimu temast võitu saab ja ta küsima tuleb, et mis jutt see on. Siis võiks alustuseks tema käest üdiselt küsida, mida ta oma õest ja muutunud elust arvab. Mis tore on, mis üldse tore ei ole jne. Esialgu ikka tema mõtteid kuulata ja ise väga vähe rääkida. Suur samm on see, kui ta juba midagi avaldab.
Võite proovida ka seda, et palute oma mehel või vanavanematel või lasteaia kasvatajal paluda oma lapsel ennast ja õde või teie peret joonistada. Hiljem saate teie seda joonistust vaadates selle kohta küsimusi esitada – ehk saate nõnda midagigi teada, mis lapse peas toimub.
---
„Keerab pea ära ja hakkab suvalisel teemal rääkima“ . Ärge sellisel juhul alla andke! Võite näiteks küsida: „Sa ei taha sellest rääkida? Kas sul on piinlik, et niimoodi ütlesid? Sulle läheb see teema rohkem korda kui see, kuidas emme ennast tunneb? Sul on raske sellel teemal rääkida? Jne.“ Proovige erinevaid variante ja jälgige ka tüdruku kehalisi reaktsioone – millal ta pilgu tõstab, vaiksemaks jääb, rabelema hakkab jne. Haarake siis oma viimasest oletusest kinni ja puurige veel edasi (nagu oleks ta teile midagi vastanud). Vahest tõesti on tal raske end veel sõnades väljendada (täiskasvanutelgi on vahel raske aru saada, mis nendega toimub).
---
Usun, et teil on esmatähtis jälile saada lapse muutunud käitumise põhjustele ning siis, kasvõi psühholoogi abiga, see stress lapselt maha võtta. Käitumise kui tagajärje korrigeerimiseks on erinevaid vahendeid, kuid need ei tööta kui põhjus alles jääb. Andke teada, mida arvate ja kuidas teil läheb!
"Käitumise kui tagajärje korrigeerimiseks on erinevaid vahendeid, kuid need ei tööta kui põhjus alles jääb"
Selge, pean keskenduma sellele, et ta rääkima saada.
Aitäh!
----------------
Arvan, et probleem on mineviku ebameeldivad sündmused mis siis mõne suvalise seose kaudu üles tulevad. (ajaliselt sobiks see hüpotees)
Kui väike õda sündis, oli tema vanaema juures ja seal üks pisike kiuslik poiss kes hammustas ja lõi ning emmet ei olnud kaitsmas. Siis oli seal üks 6-ne "kõva mees" keda siis kodus hästi jäljendati. Alates siit probleemid.
2kuuga asi paranes, aga siis oli lasteaias jama ja peale seda asi täiesti käest ära. (Mis juhtus, täpselt ei teagi). Esialgu keeldus ta TOAST välja minemast, siis ei lasknud minu käest lahti, siis ei olnud nõus üksi kuhugi jääma, lõi kõiki enda sõpru nii et keegi ei julgenud enam külla tulla.
terve talve maadlesime nende probleemidega. Kevadel sai asja jonksu.
Nüüd jälle jama lahti.
(kasvatajatega rääkimine ei viinud ka kuhugi)
püüan Teie soovituste järgi vestlust arendada - ehk saab jälile.
Aitäh!
-----
"Usun, et teil on esmatähtis jälile saada lapse muutunud käitumise põhjustele ning siis, kasvõi psühholoogi abiga, see stress lapselt maha võtta"
kui ise toime ei tule, kas Teie juurest saaks sellist abi?
ta on enamasti taiplikum kui ma oskan arvata. Nt. täna oli vaja koju tulla, aga tema jälle ei pane riidesse. Ütlesin, et ma ei oota ja läksin õue. Hiljem kui rääkisime siis ta arvas: "Aga sa ju ootasid! - õues"
(veel: -"miks sa riidesse ei pannud" - "mulle meeldib, kui sa ootad")
--
(selline vestlus ei ole tavapärane; see vestlus oli tänase päeva suur saavutus ) )
Tundub, et laps on mingeid sündmusi kogenud, neid omamoodi tõlgendanud ning neist siis oma teooria ja hirmud välja arendanud. Mulle tundub küll, et kuskil sügaval võivad tema sees olla päris suured hirmud. Terviklikuma pildi saategi kokku ilmselt aja jooksul ja kildhaaval, sest laps on ju veel pisike ning tema eneseväljendus alles areneb. Väikesed muutused hakkavad toimuma juba sellest, kui suudate iseennast pikema aja vältel häälestada lapse kuulamisele ning tema maailmapildi mõistmisele. Laps tajub teie siirast püüdu ja hakkab pisitasa rohkem infot andma.
Riidessepanemise juhtumit võinuks veel edasi arendada ja last edasi kuulata (kuna ta ju pisut jutusoonel juba oli) N:“Mulle meeldib, kui sa ootad“ „Kas sa tunned, et oled siis emmele tähtis, kui emme sind ootab?“. Tõhusa kuulamise võti on selles, et püüate ära arvata, mida laps oma sõnadega tegelikult öelda tahab, mis on nende sõnade tähendus tema jaoks ning peegeldate seda siis küsivas vormis oma sõnadega tagasi. Nõnda tehes võib mistahes argise juhtumi juurest jõuda ühe ja sama lapse jaoks olulise probleemini.
Kui tunnete, et on rohkem abi vaja, siis olen täiesti olemas. Perekeskusest saab ka minu kontaktid.
"„Keerab pea ära ja hakkab suvalisel teemal rääkima“ . Ärge sellisel juhul alla andke! Võite näiteks küsida:„Sa ei taha sellest rääkida? Kas sul on piinlik, et niimoodi ütlesid? Sulle läheb see teema rohkem korda kui see, kuidas emme ennast tunneb? Sul on raske sellel teemal rääkida? Jne.“ Proovige erinevaid variante ja jälgige ka tüdruku kehalisi reaktsioone – millal ta pilgu tõstab, vaiksemaks jääb, rabelema hakkab jne. Haarake siis oma viimasest oletusest kinni ja puurige veel edasi (nagu oleks ta teile midagi vastanud). "
see aitas
sain ta rääkima ja peale seda vestlust lõpetas ta ka päeva pealt juba aasta kestnud küünte närimise
) )