Tere!
Olen lugenud Teie foorumit päris palju ja tuttav ka teavitanud lähemalt Gordoni perekooli põhimõtetest. Seega üritan nii palju kui võimalik rääkida lastega, seletada kõike, "mina" sõnumid saata jne jne. Aga on tihti päevi, kus ma tunnen, et lihtsalt ei jõua enam rääkida. Ma seletan asja ära, räägin miks ei tohi või miks nii tegema peab aga siis tuleb tüdruk (4 a) ja küsib uuesti. Nii teeb ta vahel mitu-mitu korda järjest. Sama on igasuguste keeldudega - lihtsalt ei jõua ühte sama asja mitu korda rääkida. Tüdruk teeb pooltel kordadel ikka seda mida ise tahab. Ja kui veel jonnima hakkab siis ei kuula üldse. Tihti ütleb et emme ära räägi. Võtan sülle, tahan rääkida aga tema lükkab mu ära. Ma saan aru, et tuleb ennekõike mõelda lapse tunnetele aga mõnikord tahaks karjuda, et kes minu peale ka mõtleb; kes minuga arvestab! Ma tunnen, et mind (isiksusena) pole olemas, kõik käib lapse järgi. Mõtlen kuidas tema end tunneb, mida arvab, väldin olukordi mis last võivad häirida - selle järgi sätin oma päeva, oma elu. Olen väsinud, ausalt öeldes!
Tere!
Nii hea on teada, et Gordoni perekooli põhimõtted on paljude inimesteni jõudnud. T. Gordon töötas välja oma meetodi koolituse põhimõttel. Lisaks sellele siis kirjandus ja muu info. Olen ise Gordoni perekooilituse koolitaja ja sageli ütlevad koolitusel osalevad vanemad, et alles nüüd saame aru, mida T. Gordon oma raamatus "Tark lapsevanem" on tegelikult mõelnud. Nii ongi. Üks asi on lugeda ja teistelt kuulda, kuid koolitusel osalenuna kogetakse kõike läbi iseenda. Teistega suheldes on oluline, et minu enda mina kese oleks kindlalt paigas. On oluline jälgida ja väljendada oma enda vajadusi ja tundeid. Enne kui mind hakatakse kuulama, pean mina teist kuulama. Kuulamine siin elus üldse on üks oluliseimaid asju. Sageli me kuulame aga ei kuule. Selleks on vaja lahti mõtestada emotsionaalne kood, mida teine tegelikult mõtleb või tunneb. Näiteks: "Sa oled kurb? See ei meeldi sulle. Sa tunned hirmu. jmt". Kuulamine õnnestub siis, kui ma olen teise jaoks täielikult kohal, nii füüsilises kui emotsionaalses mõttes. Teine saab aru, et mind tõesti kuulatakse. Kuulamise eesmärk on teist mõista ja aidata tal tema probleemi lahti mõtestada ning sellele sobiv lahendus leida. Mina ei võta vastutust teise probleemi lahendamise eest. Olen talle abiks lahenduste leidmisel.
Kui minu vajadused on jäänud rahuldamata, muutun ma rahulolematuks ja väljendan seda emotsiooonaalse käitumisena. Ei pea aga käituma vihaselt. Selle asemel võib öelda näiteks: "Kui su mänguasjad on õhtul kokku korjamata, laiali, siis teeb see mind pahaseks, sest ma olen õhtul väsinud ja tahan puhata". Tuleb enda vajadusi jälgida ja enda tundeid ehedalt väljendada.
Vahel muutuvad lapsed sellepärast pahuraks, et miks ema või isa ei ole "psühholoogiliselt tugev". Psühholoogiliselt tugev olemine tähendabki vastutuse võtmist iseenda tunnete ja vajaduste eest. Lapsed seda öelda ei oska, kuid nad vajavad tugevaid vanemaid, mitte füüsilises mõttes, vaid psühholooglises tähenduses. Perekoolituse üks eesmärkidest ongi mitte ainult oskuste ja teadmiste andmine vaid see annab ka julguse ja vabaduse tunde olla just selline inimene nagu mina olen. Läbi mina eheduse edasi antud "mina" sõnumitel on hoopis teine kandepind.
Soovitan Teil osaleda Gordoni perekoolitusel. Tere tulemast!
"Ma tunnen, et mind (isiksusena) pole olemas, kõik käib lapse järgi."
mina näen probleemi eelkõige siin.
Eestis keskenduvad kõik koolitused lapse vajadustele. AGA VANEMATE VAJADUSED????
Soovitaksin, vastandina - PANE OMA VAJADUSED ESIKOHALE! Vastasel juhul on suur oht läbi põleda.
Selle seisukoha sain saatest kus räägiti sünnitusjärgsest depressioonist: "ka lennukis paned hapnikumaski kõigepealt endale, siis lapsele". Ehk, kui ise läbi põled, kes siis lapse eest hooliteb?
Samas ütleb ka koolitaja: "Kui minu vajadused on jäänud rahuldamata, muutun ma rahulolematuks ja väljendan seda emotsioonaalse käitumisena."
Enda emotsioonide mahasurumine aga ei aita pikalt, sest
1. mida rohkem enda sisse kogud, seda rohkem hakkab üle ääre ajama (kõik häirima). Enda vajadused tuleb rahultada!
2. Enda tundeid maha surudes sa ju ei ole aus lapse vastu! Minu arvates oleks see oleks valetatud mitteverbaarne "mina teade" ju?
3. Suu räägib ühte, kehakeel teist - mida laps sellest arvama peaks?
See on minu kogemus.
Jah, mul oli depressioon. Kõige rohkem aga aitaski mind just see mõte. Õigemini, et oma elu ringi korraldasin selle järgi.
Kui enda vajadused on rahuldatud ei tundu nii mõnigi suur pahandus enam pahandusena.
---------
Mina teatest nii, et mul on ka 3,5 a. laps ja tema vastab mulle kenasti mina teatega vastu, et vot mina tahan hoopis nii ja argumenteerib ka veel väga loogiliselt ))
Ei usu, et minateade ikka kõik probleemid lahendab. Laps ju peabki oma soove avaldama ja nende eest seisma! Kas ikka tahame, et laps teeks kõik mis vaja vaid sellepärast, et "ema tahab"
Aitäh kaasa mõtlemise eest!
Mina-teated mõjuvad siis, kui need väljendavad siiralt minu tegelikke tundeid ja vajadusi. Kui me väljendame oma emotsioone sõnades, siis hakkab ka laps seda järgima ja oma tunded sõnades väljendama, mitte selle ajendil käituma. Paljud meie emotsionaalsed hingehädad saavadki alguse sellest, et me ei oska või ei julge väljendada oma tegelikke emotsioone ja rääkida neid tekitavatest probleemidest. Kui me oleme ausad iseenda tunnete ja oma vajaduste väljendamises, siis saavad ka teised aru, kes ma olen ja mida vajan. Me ei julge sageli seda teha, sest kardame. See seostub enda väärtusamisega. Olen seda väärt, et lubada endale näiteks puhata või lubada endale midagi erilist. Ma ei ole siis halb ema, kui ma kehtestan ennast ja näitan kust läheb minu piir. "Ei" on kergem öelda siis, kui ma tean kindlalt, millele "jah" ütlen. Enesekindlus on see, mis lisandub "mina-sõnumitele". Gordoni perekooli põhiväljaõppes saadakse need esmased "tööriistad", millega rikastada oma suhteid lapsega, abikaasaga, töökaaslastega jt. Koolituse lõppedes kogevad paljud, et nüüd oleks vaja koolitust iseenda, enda isiksuse arendamiseks, sest saadud "tööriistad" ei taha toimida. Nii ongi perekeskusel väljatöötatud ka jätkukoolitus, kus keskendutakse rohkem oma isiksusele.
Mistahes suhtlemise teeb lihtsamaks see, kui me lubame endale olla just see, kes ma olen. Olla ehe ja siiras, kes ei peaks kulutama lisaenergiat sellele, et olla keegi, kes on eriliselt hea vmt.
Tänudega
Ene Raudla
))