Olen läbinud Gordoni perekooli. Ilmselt olen nõrk ja mitte ei suuda pidevalt saadud õpetusi järgida. Ja nüüd tundub on asi mulle vastu töötama hakanud. Kui edastan 8-aastasele mina-sõnumeid, et miks tema käitumine mind häirib ja kuidas mõjutab, siis ta ütleb, et "a ma tahangi, et sul halb on jms". Sõnatuks võtab. Ja siis ma vihastan ja kaob see Gordoni õpetus... Mida vastata sellises olukorras?
Küllap olete tõsiselt nördinud, kui laps teatab, et soovibki Teile halba ja vihatunne sellises olukorras on täiesti mõistetav. Vahel ongi nii, et kehtestav mina-sõnum kutsub esile emotsionaalse pingestatuse. Võiks koguni öelda, et see on loomulik ebamugav on ju kuulda, et teine on häiritud ja mida suurem, sügavamale jõudnud probleem, seda tõenäolisemalt juhtub, et peale üht selget, häiritust väljendavat mina-sõnumit, probleem ei lahendu, vaid esmalt hoopis võimendub - kuulete reaktsiooni, mis väljendab ebamugavustunnet, seeläbi elatakse välja kogunenud emotsioonid (vt. Perekooli oskustest käiguvahetus). Isegi kui õnnestus häirivat käitumist hinnanguvabalt kirjeldada ja teise isikut mitte riivata, võib siiski justkui paisu tagant paiskuda välja vastureaktsioone, negatiivseid tunded, püütakse end kaitsta või õigustada, teisi rünnata jne. Selles olukorras vajab laps Teie mõistmist ja turvatunnet, et negatiivsed tunded on lubatud (aktiivne kuulamine).
Niisiis, võib oletada, et probleemi juured on veel kuskil sügavamal peidus ja laps näitab seda välja, püüab Teid solvates tulla toime oma negatiivsete tunnetega. Seda olukorda võib kirjeldada nii, et nüüd on tal probleem (meenutage Gordoni aken) ja abistav ja selgust loov oleks teda sel hetkel püüda teda põhjalikumalt aktiivselt kuulata. Oluline on, et laps saaks end maha laadida ja Teie saaksite selgemaks, mis tema käitumist ja selliseid ütlemisi esile kutsub.
Kuid veel enne , kui tõsiselt lapse kuulamisele ja tunnete peegeldamisile keskenduda, on oluline, et Teie ise ei oleks sel hetkel vihatunnete küüsis. Kui vaja võtke aeg maha. Täiesti kohane on ka end ehedalt väljendada ja jälle ilma kriitikata ja last süüdistamata väljendada end mina keeles: olen vihane, kui sellist juttu kuulen, mul on raske mõista sinu juttu, ma ei suuda praegu rahulik olla, räägime sellest hiljem jne. Seega mida siiramalt väljendate, kuidas end tunnete, seda selgust loovamalt see suhetel mõjub.
Lapse aktiivse kuulamine võtta ette vaid siis, kui tunnete end rahunenult ja valmis keskenduma hinnanguvabalt lapse sõnumitele ja tunnetele. Näiteks hiljem pöördudes: mulle ei meeldinud see kuidas me suhtlesime, olin pahane, et soovisid mulle halba jne Nüüd tahan sinust paremini aru saada, kuidas nii on juhtunud, et soovid mulle halba, räägi mulle, mis sind häirib
Lühidalt öeldes, probleemide lahendamisel tuleb mitmeid kordi lülituda kord oma tunnete ja mõtete väljendamiselt (mina-keel) jälle partnerile, lapsele, tema isikut, tundeid ja arusaamu aktsepteerivale aktiivsele kuulamisele. Nii tuleb seda teha seni, kuni selgub probleemi tuum mida vajate Teie ja mida vajab laps. Edasi võite hakata koos lahendusi otsima, mis sobivad mõlemale (võitja-võitja meetod).
Edukat proovimist ja toredaid suhteid.
siiani kena armas nüüd käitub nagu mõni koolipoisist kaak (lõhub, lagastab, tatistab, lööb) ja üteb ka et tahabki et mul halb on. Oma kõige paremale sõbrannale lööb laia käega näkku
Olen täiesti ahastuses, sest igasugune kontakt on kadunud.
Gordon on läbi proovitud ja ei mingit lahendust.
Tere,
sellist käitumist tuleb koheselt tõkestada. Kui laps lööb või lõhub vmt on soovitav tal see tegevus koheselt lõpetada. Kõigepealt reageerida mittelubavalt: "Nii ei tee!" või "Stopp!" või "Nii ei tohi!". Kui laps on selle tegevuse lõpetanud, eirata temaga suhtlemist: mitte koheselt hakata temaga rääkima, mina-teateid andma. Tegelege oma asjadega, vältige pilkkontakti lapsega, pöörake selg tema poole, kui ta tuleb teie poole. Mõne aja pärast võtke ette lapsega kõnelemine. Näiteks: " Sa lõid mind. See teeb mind väga pahaseks". Väikestele lastele ei ole mõttekas anda pikki mina-teateid, sest nad ei saa alati nende sisust aru. Piirid peavad lapse kasvatuses olema. Kui te olete pahane lapse peale, mida selline käitumine ilmselgelt tekitab, siis jälgige kas teie kõnetoon ja tegelik tunne ühilduvad, kas see, mida ütlete on tõesti usutav. Olen koolitajana seda sageli tähele pannud, et vanemad edastavad küll oma tundeid, kuid teevad seda mitteusutavalt. Kui teha seda ninnu-nännu vormis, siis tekitame lapse tunnete vallas suure segaduse. Justkui peaks halb olema, kuid hääl väljendab hoopis midagi muud. Ei pea lapse peale karjuma, et mul on halb vmt. Olen soovitanud jälgida millise intonatsiooniga, tämbriga me kõneleme. Tegelik info antakse edasi mitteverbaalselt, ca 75%. Siin tekivadki vastuolud miks mina-teated ei tööta alati.
Lugupidamisega
Ene Raudla
