Usun, et ma pole ainus, kes püüab last kasvatada empaatia, heakskiidu ja aktsepteerimise tähe all, aga abikaasa kasvatab n-ö "tüüpilise lapsevanemana", kasutades lapsega suhtlemisel ainult ja üksnes suhtlustõkkeid. Tulemus - laps avab ennast mulle, me räägime paljudest asjadest, on usaldus, aga isaga käitub 10 korda pubelikumalt ega ava ennast talle üldse.
Mu mees möönab, et mul tuleb lapsega suhtlemine paremini välja, aga ometi ei loe ta kunagi ühtegi artiklit, mida ma talle soovitan ega hari ennast lapsevanemana.
Kuidas aidata, et isa ja poeg saaksid lähedasemaks ja isa natukenegi õpiks last isiksusena aktsepteerima? Ja vältida olukorda, kus laps tajub "hea ema, halb isa"?
On teil mõni näide tuua, kus sellises olukorras on gordonlik lapsevanem suutnud olukorda parandada?
Teie kirjast saan aru, et mees tegelikult aktsepteerib Teie oskusi ja võtteid lapsega suhtlemisel. Tal on raske ise selle kohta lugeda ja ennast harida. Seetõttu ei ole esialgu mõtet talle ajakirju ja raamatuid lauanurkadele jätta, vaid talle ise asju selgitada ning tema peal katsetada. Teie kirjast ei selgu, kas olete ehk sedagi juba proovinud. Rääkimine on alati vahetum kui lugemine. Saab tuua näiteid ja kui näete mehel vastupanu, siis on võimalik kiirelt aktiivset kuulamist kasutada ja pinged maha võtta. Ise rääkimine eeldab muidugi, et Te olete asja endale selgeks teinud. Samuti tuleks esimese hooga tuua näiteid enda kohta, mitte sellest, mida mees valesti teeb ja kuidas ta käituda oleks võinud. Vältida tasub sildistamist ja hinnangute andmist (Sa ei püüa piisavalt, Sind ju see ei huvitagi jne) ja rohkem tuleks tunnustada. Isegi mehe väike huvi selle vastu, kuidas Teil õnnestub lapsega rääkida, on väärt tunnustamist.
Teie kirjast ei selgu, kas kasutate samu oskusi ka mehe peal. Üks viis oma suhtlemisoskusi edasi anda, on läbi nende igapäevase kasutamise. Teatud aja möödudes hakkavad need teistele pereliikmetele külge. Muidugi võivad Teie mehel olla juba oma lapsepõlvest kaasa tulnud suhtlemismustrid, mis ei lase uutel oskustel kergelt külge hakata, kuid proovida tasub ikka.
Tänan kiire vastuse eest, hea on lugeda asjatundlikku vastust.
Saan aru, et sellised vanemad, kelle teinepool lapsi n-ö "tüüpilise vanemana" kasvatab, peaksid eelkõige oma käitumisega eeskuju näitama ja kui eeskuju on piisavalt antud, siis ka n-ö raamatutarkused oma sõnadega edasi anda mehe jaoks arusaadaval kujul.
Kuidas tuleks mul lapsega käituda ja suhelda seni, kuni isa pole veel suhtlemises kontruktiivsuseni jõudnud? Et laps siiski isa austaks ja usaldaks. Ja ei tajuks mind nii kontrastselt usaldusväärsemana isast?
Teised lapsevanemad, teie näited enda pere-elust on samuti siia teretulnud et kuidas kellelgi on õnnestunud oma peres sellist "hea vanema ja paha vanem" situatsiooni muuta.
et kuidas kellelgi on õnnestunud oma peres sellist "hea vanema ja paha vanem" situatsiooni muuta.