Mul on kodus 4 poissi. Ükski postest pole otseselt pahatahtlik. Kuid ühe poisiga on juba aastaid probleeme olnud. Kuid viimased 2 aastat on täielik jama, teistele lastele ei jää enam aega. Alates 9 klassist puudus ta pidevalt koolist, ei aidanud miski ei heaga rääkimine ega muu. Kui isa kõvemat häält tegi, siis jooksis lihtsalt kodust ära, telefoni ei võtnud, varastas kodust alkoholi, et sõpradele meeldida jne. Aitasin tal 9 klassi lõpetada. Sügisel läks uues koolis väga hästi, poiss elas omaette, probleeme ei olnud, poiss oli ise ka rahul, mul oli hea meel et lõpuks on asi jonksu läinud, poisil mõistus pähe tulnud.... kuni detsembri algul sai stipendiumi kätte ja enam kooli ei läinud. Igal hommikul panen poisi kooli ees maha. Õhtul võtan peale. Poiss räägib kui hästi tal koolis läheb. Kuid grupijuhataja helistab, et poiss pole üldse koolis käinud. Ta annab ainult lubadusi, et homme lähen. Kuid kõik kordub otsast peale. Ma ei tea kas ma teen õigesti, et ma seda isa eest varjan, sest isa ütles, et kui ta koolis ei käi, siis ta lendab kodust välja. Et tal tuleb tööle minna sellisel juhul. Isal on õigus, kuid ma tean , et see poiss ei hakka iialgi tööl käima ilma, et ma tal kõrval seisaksin. Millest ta elama hakkab??? Mulle tundub, et mu laps on süüdimatu. Olema käinud läbi igasugused psühhiaatrid nii Tallinnas kui Tartus, kõik kinnitavad, et täitsa normaalne inimene. Ma ei tea mis on õige, pean vist mehele ikkagi ära rääkima (see otsus on peaaegu kindel).
Kindlasti on väga hea algus probleemi lahendamisel selle avameelne käsitlus perekonnas, nii kaua kui probleeme varjata ja pehmendada need ka jätkavad edukalt püsimist. Praegusel juhul on selge oht, et nooruk Teie heatahtlikust kuritarvitab ja Teie vastutulelikkus võib saada hoopis karuteeneks. Nooruk saab signaali, et nii on võimalik toimetada ja mingeid olulisi negatiivseid tagajärgi tema hetkel tehtud valikutel pole. Teie kirjast võib välja lugeda poisi ebaühtlast, pigem madalat tahteaktiivsust, ettevõtlikust ja vastutuse vältimist. Valetamine on kui üks ebaefektiivsetest toimetulekustrateegiatest, mida nooruk on omandanud raskustega/ebameeldivustega toimetulekuks.
Oluline on avameelselt rääkida olukorrast, väljendada oma siirast muret ning arutada ühiselt, mis olukorrast edasi saab (jagades seejuures selgesõnaliselt vastutust ka noormehele) ja teha järgneva osas kokkulepped. Lisaks pereisa poolt väljakäidud ultimaatumile on tekkinud olukorrale kindlasti ka teisi võimalusi, küsida ja arvestada võiks kindlasti ka noormehe enda ettepanekutega.
Võib öelda, et meil on sarnane probleem teema algatajaga. Vahe selles, et 9. klass on veel pooleli. Eellugu selline, et eelnavalt käis laps teises koolis, elas isa juures. Sealses koolis läks olukord väga pingeliseks ja tekkis oht koolist välja langeda. Tegime otsuse, et laps tuleb elama minu juurde ja vahetab kooli. Oli ka ise päri ning siiralt õnnelik uue võimaluse üle. Lubas alustada puhtalt lehelt. Arusaadav, et õppimine on veidi keeruline, kuna põhi on nõrk. Me ei nõuagi temalt rohkem, kui seda, et ta kodused ülesanded ära teeks ja vähemalt rahuldava hinde peale. Alati oleme olnud nõus aitama, kui vaja. Kuid koolis kohalkäimine ei tohiks raske olla (eelmises koolis puudumisi ei olnud). Paraku üks uur probleem ongi viimane. esimese semestri jooksul on kogunenud hulk põhjuseta puudumisi. Laps ise räägib siiralt otsa vaadates, et tema pole puudunud. Ja järgmisel päeval puudub taas. Oleme teemat arutanud kodus avameelselt. Ka lapse arvamust ja nägemust küsinud. Ta ütleb, et saab kõigest aru, räägib oma tulevikuplaanidest.... kuid käitumine on vastupidine. On kaks võimalust- laps on kas süüdimatu või lihtsalt sülitab me peale. Süüdimatuse teema ilmselt langeb ära, kuna einevad psühholoogid, psühhiaatrid on tunnistanud ta täiesti normaalseks inimeseks. Ja ka mitte lihtsalt rumalaks. Kas tõesti käibki meil lihtne ärakasutamine? Minul lapsevanemana on pea tühi. Eelnevad nõuanded on meil juba käidud tee. Hüvede kärpimist oleme teinud, see ei kõiguta teda. Hullemal juhul lihtsalt "tõmbab" meie rahakotist...
