10.a. tütar ja 6.a. poeg. Aktiivne kuulamine on mind tohutult aidanud ja toimib hästi. Häda aga mina-sõnumitega. Raskeim minu jaoks sõnastada seda osa, et kuidas teatud käitumine mulle mõjub ehk mõjutab. Näide: peres oli kokkulepe, et kes toa koristamises ei osale, ei saa ka preemiat (mingi maiustus näiteks). 10.a. otsustas, et ta ei taha preemiat ja seega ei osale ka koristamises. Mõne aja pärast leidis siiski, et nüüd tahaks ta ikkagi maiustust. ja kui tuletasime meelde, et eelnevalt oli olemas kokkulepe, kes ja kuidas preemiat saab, siis tema seekord ei saa. järgnes pirtsutamine ja sõnad, et ma olen halb ja vastik ema. Selliseid sõnu on ta hakanud viimasel ajal ütlema mulle, kui ma ei nõustu koheselt tema kõikvõimalike soovidega. Peegeldasin tema pahameele põhjusi tagasi, ag atema jätkas ikka, et mina olen vastik ja halb ema. Need sõnad teevad haiget ja püüdsin sõnastada mina-sõnumit (sest probleem minul, et ta mind solvas). Aga ei osak panna kokku 3 osalist mina-sõnumit sellises olukorras! "Kui sa ütled mulle, et ma olen halb ja vastik ema, siis mul on väga valus ja ma muutun kurvaks." Aga mida veel? Sest selline mina-sõnum ei mõju.
Asi on ju selles preemias. Tuleb välja, nagu 10 aastane oleks ennast vabatahtlikult maiustusest ilma jätnud. Järelikult talle selline kokkulepe ei sobi ja tuleb uus teha. Teil on konflikti lahendamine pooleli, mitte sinu probleemi lahendamine. Sama raamat, teine peatükk.
Preemiatest ja karistustest räägib Thomas Gordon tõesti pikemalt oma raamatu Millist last tahate teie? teises ja kolmandas peatükis. Üldiselt ei soovita ta ühte ega teist. Kui preemia on koos ette valmistatud kokkuleppe osa, on asi muidugi teine, kuid võibolla tasub siiski kord üle mõelda.
Mida teha minasõnumiga? Kui laps ei muuda soovimatut käitumist, võib põhjuseks olla tõesti see, et minasõnumi kolmas osa soovimatu käitumise otsene mõju vanemale - on puudu. Kui tegemist on lisatöö, aja- või rahakuluga, on seda sõnastada lihtne, kuid mõnikord on asi keerulisem. Siis tasub mõelda, et mis muutus seoses lapse käitumisega. Nt on võimalik, et te pole enam valmis temaga kokkuleppeid sõlmima. Minasõnum võiks siis olla järgmine: Meil oli kokkulepe, et need, kes aitavad koristada, saavad preemia. Sa otsustasid, et ei taha preemiat ja ei aita koristada. Ma jäin sellega nõusse. Kui Sa nüüd ütled, et ma olen vastik ja paha ema, sest ma ei anna Sulle preemiat, tundub see mulle väga ebaõiglane. Ma olen kurb ja ma kardan, et ei taha Sinuga enam kokkuleppeid sõlmida.
Vahel võib aga asi hoopis keeruline olla. Jääb mulje, et laps tahab meelega tüli norida. Miks ta seda teeb? Tahab ta piire katsetada? On ta väsinud pingelisest koolipäevast või on hing veel hell tülist sõbraga ja ta püüab lihtsalt oma halba enesetunnet välja elada? Midagi veel hoopis muud? Kardan, et ka parima tahtmise juures ei osanud Thomas Gordon läbi mõelda kõiki elus ettetulevaid situatsioone. Nii et ikkagi jääb situatsioone, kus tuleb usaldada ainult ennast. Lastepsühholoog Tuuli Vellamaa on öelnud, et on olukordi, kus lapsele tohib öelda: See on nii, sest mina olen Sinu ema ja mina ütlen nii. Kui olete harjunud oma last kuulama ja talle ennast ausalt väljendama, ei karda ma, et talle nüüdki liiga võiksite teha, küll märkate õigel ajal jälle kuulata ja minasõnumeid öelda.
