Tulime lastega linnast – mina, Markus (6) ja Rasmus(4) ja Marie Reti vankris. Poisid jooksid ja Markus kukkus asfaldile, kriimustas oma sõrmanukid ära. Päris valus oli.
Kodus teatas ta: "Ma oleks tahtnud hoopis, et Rassu oleks kukkunud".
Mina seepeale: "Sul on vist see käsi ikka väga valus."
Markus: "Jah, ja ma ei taha, et sa seda viinaga puhastaksid."
Mina: " Sa kardad, et see puhastamine on ka valus, jah."
Markus: "Jah."
Siinkohal jäigi jutt pooleli. Markus ei nutnud enam ja läks Rasmusega mängima. Kuid mulle tundus, et see aktiivne kuulamine jäi mul kuidagi pooleli, ma ei osanud enam edasi minna, kokkuvõte jäi ära. Hiljem arutasime seda juhendajaga ja ta arvas, et jutt ei peagi alati pikk olema ja ju siis sel korral sellest Markusele piisas.
Mis veel puudutab aktiivset kuulamist, siis mulle pahatihti tundub, et ma ei oska. Eks siis vaja veel õppida. Ja muidugi see, et pidevalt on kiire-kiire-kiire.
Mulle tundub, et Sa kasutasid aktiivse kuulamise tehnikat väga ilusti. Ja tõepoolest - jutt ei pea olema pikk. Antud juhul sai laps ennast ilusti ventileerida ja oma hirmu jagada.
Harjutamine teeb meistriks. Ja eks see võtab aega. Samas on tekkivatest positiivsetest muutustest rõõm suur ja kompenseerib vaeva?. Mida enam haarjutdada, seda kindlamalt saad sa hakkama ka kiiretel momentidel - vilumused muutuvad ju meile harjutamise käigus omasemaks ja automaatsemaks. Ei maksa unustada õppimise astmeid!
Mulle tundub, et lapse jaoks ei jäänud midagi pooleli - ta sai selle mõistmise, mida ta sel hetkel vajas! Ning märguanne selle kohta, et selleks korraks piisas just niipaljust, oligi märk, et ta rahunes ja minema jooksis! Ei pea alati toimetama kindlate "reeglite" järgi, vaid oma süda on see, mis annab märku, kas on ok või mitte! Soovin rohkem usaldust iseenda ja oma sisetunde suhtes!
Olen nüüd paar kuud proovinud kaotajateta meetodit kasutada oma 3 a lapsega. Aktiivset kuulamist ja tunnete sõnastamist olen püüdnud temaga juba pisikesest peale rakendada ja toimib päris hästi. Aga kui asi jõuab selleni, et sul on selline probleem või tunne ja minul jälle selline, et mis me siis nüüd teeme, siis ei aita mingi erinevate variantide pakkumine, sest tema tahab raudselt jääda oma algse soovi juurde ja kõik. Eriti keeruline on kiiretes igapäevaolukordades, nt hommikuti lasteaeda asutades, tänaval jne. Et kuidas siis rakendada gordoni meetodit selles vanuses lastega, kui see MINA on nii ülisuur ja paindlikkust eriti veel ei ole. Mure on päris suur, sest ei taha kogu aeg piike murda, näha on et see ei vii ju kuskile
Kata, minu arvates kuulasid oma last täiesti piisavalt! Tõesti usalda ennast - kui mõistad, et lapse jaoks sai teema lõpetatud, siis ongi kõik korras! Kui pingsalt reegleid järgida, tekkibki selline võltsilt kõlav kuulamine, mida ise ei taha korrata ja mis teistele imeliku tunde jätab. Loomulikkus ja siirus on suhetes suhtlemisreeglitest minu arvates tähtsamad!
Mul oli hästi rõõm lugeda, et kuulamist nii edukalt kasutatakse!
Madli
Minul aitas oma väikse pojaga see, kui sõnastasin hästi selgelt:
Nt elasime väikses asulas kortermajas. Mul oli vaja poodi minna, et toitu osta. Mu poeg ei tahtnud kaasa tulla, tahtis kodus mängida. Ütlesin talle: " Emme peab poodi minema ja sina tahad mängida. Kuidas me saaksime nii, et emme saaks poodi minna ja sina saaksid mängida?" Lahenduseks oli siis see, et naabrilastest keegi tuli temaga seniks mängima, et ta üksi ei oleks. Üsna ruttu ei olnud mul enam vaja pikalt sõnastada, vaid ta õppis ise lahendusi leidma, nt kui väitsin, et ei saa temaga tema toas mängida, sest pean süüa tegema: "Emme, ma tean, kuidas seda lahendada! Teeme nii, et sa teed süüa ja siis samal ajal mängid minuga ka!" Ja siis ta tuli ja mängis köögis ning piisas kui ma teda vahepeal vaatasin või midagi sekka ütlesin.
Võimalik, et Sa ei saanud mu astusest mingit abi. Ole hea, too mõni konkreetne situatsioon, siis saan ehk konkreetsemalt nõu anda.
aga mul tekkis küsimus, et Kata kas sa jätsidki lapse sõrmed puhastamata? ikka peab ju puhastama,
mis siis peale seda aktiivset kuulamist saab, et nh mis lõpplahendus siis on??
