Tere! Ma olen vist vähe emotsionaalne praegu, aga täna olin küll täiesti lootusetus seisus. Probleem oli lapse lasteaeda minekuga. Ta läks sinna nüüd teist aastat. Esimesel aastal ei harjunud ta lasteaiaga kuni kevadeni, aga siis käis rõõmuga, isegi puhkepäevadel tahtis minna. Ja nüüd tundub, nagu olen alguses tagasi. Täna, 3.-ndal päeval pärast puhkust, algas hommik hirmsa jonniga, et ei taha lasteaeda minna. Ma kasutasin tund aega küll mina-sõnumeid, küll aktiivset kuulamist, aga vastuseks sain ikka: ei taha lasteaeda minna, ei taha, ei taha...ära räägi minuga jne. Ta ei kuulanud absoluutselt, ainult raius oma ei taha-sid! Kuni lõpuks ma vihastasin, mida ma tõeliselt kahetsen. Lõppkokkuvõttes oli tüli majas ja mulle tundus, et laps läks nagu kukupai ainult sellepärast, et meele järele olla. Ja mul on süümekad. Ja ma ei saa aru, miks ei toiminud ükski õpetus??
Mul on ka vahel olnud nii, et üksiki asi ei toimi. Ajab lausa nutma. Käratan siis lapsele peale ja pärast on loomulikult süümekad. Siis mõtlen, et nii ma panengi ta asju varjama, ennast süüdi tundma, järgi andma, loobuma jne. Teen tast Harju keskmise, kes ei võta vastutust ja vajab täiskasvanuna antidepressante, et vastu pidada.
Ja ikka käratan. Mõnikord küll suudan teha järeldused ja võtta ette midagi ennetavat järgmiste kordade suhtes, aga mitte alati.
Mina käisin ka perekoolis. Vahel ei tule tõesti välja, kuid siis sageli avastan tagantjärgi, et ma ei kuulanud võib-olla päris õigesti või õigel eesmärgil. Kui sa ikka tahad, et ta läheks lasteaeda ja sinu lahenduseks on see, et ta peab lasteaeda minema, siis ükskõik kui palju sa teda kuulad ja mõistad seda, et ta ei taha minna, siis ta ju ei lähe. Temal on probleem ja sina tegeled lahendusega. Olen seda isegi kogenud. Ma justkui kasutan KÕIKI oskusi, mis perekoolis räägitakse aga tegelikkuses mitte päris. Soovin edu)
Mina samuti Perekooli lõpetanu. Vahel tõesti tunne, et no mitte ei tule välja või märkan, et käitusin risti vastu õpitule jne. Eks peale koolitust tegelikult algagi tegelik õppimine ja proovimine. Alati ei tule küll välja ja ei olegi ju võimalikki olla ideaalne. Kõik me eksime, kuid oluline on meie panus ja soov. Samuti see, kuidas me enamuse ajast suhtleme lapsega ja milliseid sõnumeid talle saadame ning lapsevanemana enesejälgimine. Varem ei saanud ma sellest arugi, et tülid lõppesid sageli sellega, et mina karjusin või panin oma käsuga asjad paika. Kui ma nüüd kaotan enesevalitsuse või tagant järgi leian, et olen midagi valesti teinud, siis ma selgitan kasvõi hiljem lapsele, miks ma nii või naa käitusin. Ennekõike oleme ju ka vanematena inimesed
Tere!
Olen ise perekoolituse üks koolitajatest ja samas töötan ka kliinilise psühholoogi ja psühhoterapeudina. Sellepärast on see teema mulle väga tuttav.
Miks siis perekoolituses omandatu alati ei tööta? Teadmine muutub oskuseks siis, kui seda pidevalt harjutada. Üks oluline tegur, mis võib omandatu muuta mittetoimivaks on see, et vanem ise ei ole muutunud. Pean vanema muutumist isiksuse valdkonnas väga oluliseks. Siia kuuluvad kõnetamise maneer, emotsioonide väljendamine, siiras olek, vanema enda hirmud, vanemlik ressurss üleüldse, jmt. Kui vanemal on endal mingit laadi isiksuslikke või sotsiaalseid probleeme, siis hakkavad need domineerima ja perekoolituses omandatu ei pääse mõjule.
Perekoolituses omandatu toimimist võib mõjutada ka see, kui lapsel on tõsine arenguline, meditsiiniline või kohanemise probleem. Siis on vanem oluline lapse probleemi määratlejana ja vajadusel otsib abi spetsialistidelt.
Antud kirjelduses võib lapsel olla kohanemise probleem, mille põhjust oleks vaja individuaalses töös psühholoogiga või nõustajaga arutada.
Mina ise pean väga oluliseks selgitada: "Kes on probleemi kandja ja mis või kes seda põhjustab?"
)