Vanasti räägiti, et 12-ndaks eluaastaks on lapse isiksus välja kujunenud ja suurt enam teha pole võimalik.
Samuti räägitakse numbritest 3 ja 21 jne.
Kuidas see siis ikka on ja kui minu laps on 13, kas siis on üldse mul enam mõtet väga pingutada. Noh, näiteks Perekooli tulla.
Meil on igasuguseid probleeme ja vahel mõtelen, et mida ma küll olen valesti teinud, et see nii on? Ja kas ma saan veel midagi muuta??????
Lisan teiepoolsetele numbritele veel ühe. Psühhoanalüütikud väidavad, et isiksus on valmis 6 eluaasta paiku ja edasi tuleb ainult kohanemine elu nõudmistega. Tegelikult pole numbritel suurt tähtsust, sest inimene ei ole mingi valmisprodukt, mida siis tuleb pakendada ja külma säilima panna. Isiksus on tegelikult kogum põhilisi käitumisviise, mida inimene kõige rohkem kasutab. Ja käitumine on selline asi, mida alati muuta saab ja muutus saab alguse inimese mõtlemisest. Ütlete, et teie laps on 13. Suurepärane vanus, sest umbes sellest alates tekib enesevaatluse ja enesekasvatuse oskus. Nii, et kiiresti perekooli, et oma lapse mõttemaailma paremini mõista ja võimalusel ka mõjutada. Minu perekooli rühmas oli ema, kellel kodus 16. ja 18. aastased noormehed. Tema oli nii õnnelik, et nüüd said suhted poegadega hoopis uue kvaliteedi ja tema sai teada, kui toredad pojad tal on. Nii, et kunagi pole hilja õppida juurde ja sellega muuta oma suhteid lapsega paremaks. Suhted on alati kahepoolsed ja ühe poole muutumine toob kaasa ka teise poole muutumise. Küsite, et mida olen valesti teinud, et on probleemid. Võib olla pole midagi valesti, sest probleemid ongi elu pärisosa. Oluline on osata probleeme lahendada ja just seda perekoolis õpitakse. Soovitan tõsiselt perekooli minna ja elu ikka optimistlikult võtta.
