Käisin perekoolis aasta tagasi. Põhiline, mis sealt meelde jäi: räägi lapsega. Ei mäleta, et oleks juttu olnud väga olulisest asjast: piiride kehtestamisest. Oli küll enesekehtestamisest, aga see hoopis teine asi.
Lugesin Tommy Hellsteni "Saad kõik, millest loobud" :ei ole meeldiv lapsele piire kehtestada. Seepärast ollaksegi pigem semud, kes sallivad peaaegu kõike. ... Kes püüab lapsele semu olla, kaotab tema lugupidamise. Laps ju teab, et vanema ülesanne on olla nimelt vanem ja kehtestada lapsele turvalised piirangud. Kui vanemad üritavad kõikesallivate semudega lastele meele järele olla, langeb neile osaks laste halvakspanu".
Mina olen püüdnud olla armastav ja lõputult rääkiv ja seletav ema, tulemuseks see, et 7.a. laps õpetab mind - ja põhjendab ka. Vahest olen isegi tundnud, et laps on minu suhtes asunud vanema rolli.
Alustasin (eile) piiride kehtestamisega: enne telekat lahti teha ei luba, kui laps oma toa korda teeb. (Tuba on ikka väga segamini olnud juba paar nädalat). Loomulikult oli alguses protest, aga see oli üllatavalt tagasihoidlik. Imestan väga, et ta võttis minu piiri nii hästi vastu, ta nagu ootaski seda. Täna hommikul ütles, et ta hakkab telekat vaatama (kuigi tuba ei olnud veel korras), ütlesin ei, tuletasin meelde eilset reeglit, ei järgnenudki mingit võitlust nagu varem on juhtunud. Laps koristab.
Loodan, et jään järjekindlaks.
Ootan väga arvamusi, kuidas perekoolis käinutel turvalisust loovate piiride seadmine on õnnestunud. Ja koolitajatelt arvamust, kas piiride osa ongi Gordoni õpetuse puudus või olin mina selles vallas nii nõrk, et ei haakinud endale seda osa?
See pole mingisugune piiride kehtestamine, vaid kõige tavalisem autoritaarne kasvatus. Kui laps ei taha telekat vaadata, kas siis võib tuba segamini jääda? Kui tuba koristatud, kas siis võib poole ööni telekat vaadata? Kas siis võib telekal hääle põhja keerata? Kas võib vägivaldseid filme vaadata? Kas koristamine on ka tolmu imemine? Niimoodi reegleid kehtestades ei jõua sa kuhugi.
Enesekehtestamine ongi ju piiride kehtestamine.
Ise olen koolitusel käinud ja minasõnumite abil kõik piirid lastele selgeks teinud. Ja tuba on neil segamini, aga mul on auto veel rohkem segamini.
Eks ta ongi autoritaarne, aga kas ainult seletades (mina-sõnumeid kasutades) on ikka võimalik? Ma arvan, et ei ole.
Teleka suhtes on muidugi piirangud.
Enesekehtestamine ei ole piiride seadmine. Mind ei häiri, kui telekas terve päev mängib, aga lapse tervis kannatab, ma ei saa lubada tal terve päev teleka ees istuda. (Laps käib koolis, sel ajal ta muidugi ei vaata niikuinii.) Kui tuba on totaalselt segamini, ei ole tal võimalik seal normaalselt õppida ega ei saa me seal ei koos ega tema üksinda mängida ka - lihtsalt ei mahu ja ei leia ka asju üles.
Igal juhul ma olen õnnelik, et just üks isa sõna võttis siin ja eriti hea kui arutelu jätkuks. Ma olen valmis kuulama ja õppima ka sellest!
Perekoolis õpetatakse tõesti enesekehtestamist läbi mina-sõnumite ja see ongi võimalus, kuidas lapsele piire seada sellisel moel, et me ei lõhuks omavahelisi suhteid. Gordoni Perekoolis on piiride kehtestamise teema ikkagi sees. Samas on seal ju nii palju uusi oskusi ja teadmisi, mida omandada ja esimese hooga ei pruugigi kõik meelde jääda. Seda enam, et koolitusest on möödas aasta ja kehtestamise teema üks keerulisemaid?
Autoritaarse kasvatusega (ehk siis oma vanemaks olemise võimu kasutades) võib rikkuda lapse enesehinnangut ja vähendada soovi mulle, kui vanemale abiks olla. Osa lapsi tõepoolest allub kiirelt käsule Korista tuba või Tee kohe seda, aga iseküsimus on, kuidas laps ennast tunneb. Pealtnäha võib ta rahulik olla, kuid mis ta tunneb ja mis saab pikema aja jooksul teie omavahelisest suhtest? Ühel hetkel enam käsud ei pruugi toimida, sest laps on neist tüdinenud või tunneb, et tal on rohkem võimu.
Parim viis piire kehtestada on teha seda koos lapsega. Kui vanem mõteleb ise välja kodused reeglid ja esitab lapsele, siis need mõjuvad ainult karistuse hirmus või tasusaamise soovis. Vahel teevad lapsed asju ka sellepärst, et mitte vanemat rohkem pahandada, kuid seejuures võivad tasapisi maad võtta süütunded ja tüdimus käskude suhtes. Koostöö jääb ära ja mida vanemaks saab laps, seda vähem teda huvitab, mida vanem tahab. Kaob austus suhetest.
Ehk siis, piiride kehtestamist võiks alustada vestlusest lapsega. Tehke seda rahulikul momendi olles lapsega eelnevalt vestluse aja kokku leppinud. Öelge, et on mitmeid asju, mis Teid kodus häirivad ja Te tahate lapse käest nõu küsida, kuidas olukorda muuta. Sõnastage mina-sõnumiga selgelt oma mure(d) ja ärge unustage lisamast, kuidas lapse käitumised just Teile mõjuvad. Põhjendused on tähtsad. Gordoni Perekoolist saadud töövihikust või siis Gordoni raamatutest tasub enne üle vaadata, millised sõnumid ei toimi. Näiteks hinnangud (alati, laisk, iga kord jne). Samuti ei ole mina-sõnum see, kui ma räägin teise inimese kohta ja mitte midagi iseendast (Sa pead oma toa ära koristama, see on nagu seapesa. Muidu telekat vaatama ei saa).
Edasi uurige, mida laps neist olukordadest arvab ja kas tal endal on mõni ettepanek, kuidas asja muuta. Julgustage teda ennast ideid pakkuma, sest nii võtab ta ise vastutuse ja Teie ei pea niipalju vaeva nägema. Reeglid on soovitav paberile kirja panna ja siis nähtavale kohale üles riputada. Laps võiks neid ise kirjutada ja kindlasti positiivses sõnastuses (Ma viin musta pesu vannituppa mitte Ma ei jäta musta pesu põrandale vedelema).
Näiteks nädala või siis paari päeva möödudes võiksite uurida, kuidas laps ennast tunneb ja mis ta ise arvab, kas reeglid toimivad. Väljendage ka oma arvamust. Kui toimivad, siis tunnustage last (positiivse- minasõnumiga), kui ei toimi, siis väljendage oma muret ja tehke ettepanek reeglid uuesti üle vaadata ja arutada, miks nii läinud on.
Palju jõudu soovides!
Kadri Järv
Gordoni Perekooli koolitaja
Tere! Olen selle foorumi pasiivne kasutaja. Olen 4 lapse isa. 2 oma 2mitte. Kas teen lastel vahet? Ei! Ise leian et ennast võib mitut moodi kehtestada. Vahest tuleb jah, häält tõsta. Aga enamus asju
saab tavalise tooniga aetud. Oma väiksema (4a.) lapsega koristan
näiteks koos asju. Kodus on 2 telekat ja suuremaid sõdu pole. Ma arvan et hääletoon mõjub ka. Kui ikka ajada asju kodus "võimukalt"(vat nüüd teed ja KÕIK!!) siis jah, võib tekkida vastumeelsus: mida ta krt kamandab? Ja sealt edasi muud "augud". Kuigi mulle on ametnikud rõhutanud: laps ei tohi vanemale pähe istuda! Kas pooldan võimukust? Ma arvan et asjad saab teisiti aetud ja vastus on ei! Kannatust kõigile!
ja Peetriga täiesti nõus. Ja paljud rääkimisviisid ja olukordade lahendamised olenevad ikkagi konkreetsest situatsioonist..näiteks kui laps on juba puruväsinud ja natuke jonnib,siis ma leian et pole vaja hakata temaga seal pikalt ja tähtsalt oma psühholoogia-koolitus oskuseid rakendada...tuleb lihtsalt puhkama saata mitte "kasvatada"
Kõik on justkui arusaadav kuidas nende piiride kehtestamine käima peaks. Aga siin räägitakse ju ikkagi vanematest lastest. Mida siis teha selle ca kolme aastasega?? Temaga ma ei saa ju eelnevalt vestlust kokku leppida ja lasta tal paberile kirjutada?!
Siin tekib küsimus, et kui sellised ainult seletavad kasvatusviisid vaid toimivad, kuidas siiis 5-aastasega üldse enam mingeid probleeme saaks olla? No just kui keegi on algusest peale oma last selle järgi õpetanud.
Äkki siis ikka peaks vahest ka natukene autoritaarsem olema?
lihtsalt selline mõte tekkis, kuna ausalt öeldes, mu kolme -aastane ytleb mulle juba päris tihti, kui JÄLLE talle oma mina sõnumeid esitama hakkan ja seletama, et emme, ära PALUN RÄÄGI tal on lihtsalt kõrini sellest ja vahest toimibki nagu lihtslat konkreetsem ytlemine paremini.
vaat selline tähelepanek.
väga põnev lugeda koolitaja ja teiste lugejate tähelepanekuid samal teemal.
Tere,
väikelastele piiride kehtestamine on jah mõnevõrra teistsugune kui suurematele lastele. Mudilaste mõtlemine ja keelekasutus ei ole arenenud sedavõrd, et nendega saaks rääkida ning kokkuleppeid sõlmida samal viisil kui suurematega. Täiskasvanu jaoks n.ö. normaalse pikkusega selgitavad laused võivad väikeste jaoks tunduda liiga pikad ning ka arusaamatud. Lisaks on väikeste laste tähelepanu kiiremini hajuv kui suurematel.
Mina-sõnumeid saab saata ka päris väikestele. Sõnumid on lapsele arusaadavamad kui need on lühikesed, konkreetsed ja kokkuvõttes lapse jaoks arusaadavas keeles. Samuti võib aidata see kui kasutada mitteverbaalset keelt, mis on teie sõnadega kooskõlas (nt. intonatsioon, pea liigutused, miimika) ja niimoodi teie sõnu toetav. (Väikelapsed ise ka väljendavad oma vajadusi ja tahtmisi sageli mitteverbaalselt. )
Näide piiride kehtestamisest minu sellenädalasest elust. Meil on nüüd mitu päeva olnud külas üks 2,5 aastane tüdruk oma emaga. Tüdrukul on praegu periood, kus lööb teist inimest või oma mängulooma. Nende päevade jooksul on olnud olukord, kus tüdruk võttis maast oksa ning hakkas mind sellega lööma. Edastasin tüdrukule mina-sõnumi öeldes, et Mul on valus! Ai-ai-ai! ja seda saatis kurb hääletoon ja kurb-õnnetu miimika. Tüdruk tõmbas tagasi, kuid kusagil minuti pärast tuli lähemale ja lõi uuesti, kuid oluliselt õrnemini. Kordasin oma sõnumit, öeldes, et Mul on valus kui sa nii teed ai-ai-ai! ja olin jälle kurva-haiget saanu hääletooni ja näoga ning tõmbusin natuke kägarasse. Tüdruk tõmbus tagasi. Kui oli möödunud umbes 10 minutit, läks ta järgmise täiskasvanu poole ja proovis uuesti. Enne kui see inimene jõudis midagi öelda või teha, sekkus ema, kes rääkis tüdrukule, kuidas teisel inimesel on valus ja niimoodi ei tohi teha jmt. Tüdruk vaatas ema, naeris ning lõi uuesti. Sellepeale tegi see täiskasvanu Ai-aia-aiiaaaa mul on valus kui sa lööd! ning oli väga kurva moega. Tüdruk lõpetas löömise, lohutas haiget saanut ning löömist rohkem ei esinenud.
1. Et ühiskonnas toime tulla peab laps peab õppima ühiskonnas viisaka suhtlemise reegleid.
2. kehtestamine läbi Mina teate - aga kas ikka tahame, et laps jääkski kuuletuma sellele, et "ema tahab"?
Mis siis kui tulevikus on ema asemel keegi teine ja laps surub oma SOOVID (mitte vajadused) alla selleks, et SEE teine inimene soovib teisiti?
Ükskõik milline see kasvatuse viis on, laps ju PEABKI õppima targemaks saades oma soove läbi suruma.
3. On olukordi, kus ei ole võimalik seletada ja laps PEAB kuulama (autoteele jooksmine jms)
1. eelduseks on ju et laps tahab olla hea laps; aga reaalsuses alati ta ei taha (ja jumal tänatud, et ei taha; kui edukad on elus "head lapsed"?)
2. eelduseks on, et laps kuuleb sind ja saab aru; aga jonni hoo ajal ta ju EI KUULA. Sama hästi võid seinapeeglile seda juttu rääkida.
tal on lihtsalt kõrini sellest ja vahest toimibki nagu lihtslat konkreetsem ytlemine paremini.