|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 11.10.2004 kell 01:29
|
Jutuajamine peale seda kui Karl (5a.) on seganud ema telefonikõneluse ajal.
EMA: Ma olen kurb kui sa sellel ajal kui ma telefoniga räägin, tuled mulle oma juttu rääkima. See segab mind ja ma ei saa ei sinuga rääkida ega ka selle inimesega rääkida, kes telefoni teises otsas on. (Paus)
KARL: Paus, reaktsiooni ei ole
EMA. Ja kuna ma teen tööd kodus, siis tööjutu ajal ei tohi kosta telefoni teise otsa lapse hääl. Tööasjade tegemise ajal pannakse seda mulle pahaks.
KARL: (väga huvitatult ja kiirest) On ka nii või?
EMA: On küll
KARL: No ma katsun siis seda meeles pidada
|
|
|
Toomas
Külaline
|
|
Postitatud 11.10.2004 kell 13:30
|
Minul on seda oma poisile pea võimatu selgeks teha. Kui ma teda telefoniga rääkimise ajal üritan keelata, ei tee ta sellest üldse välja. Vastupidi, tal on just siis vaja mulle midagi rääkida ja ta hakkab veel rohkem peale ajama. See ajab ikka närvi küll vahel.
Kui ma ta pärast kõnet käsile võtan, siis selgub et tal oli mingi tõeline tühi-tähi asi öelda. Ma saan siis teha ainult ühe järelduse - ta tahab meelega mind segada, et mind närvi ajada. Aga miks?
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 17.10.2004 kell 10:34
|
Käisin Perekoolis jubas ammu. Esialgu ei märganudki, et minus midagi oleks muutunud, nüüd tagantjärgi analüüsides võin öelda, et paljud asjad ärritavad mind oluliselt vähem ja minu suhtumine on väga palju muutunud. Mul endal on palju rahulikum olla. Varem vist arvasin samuti, et laps teeb kõike just nimelt mulle. Nüüd võtan seda väga lihtsalt. Tean, et tal on mingi vajadus, ta tahab midagi saada või öelda jne.
Kui vähegi suudan, siis üritan selleiseid asju kokklepete kaudu ennetada. Näiteks kui mul on tähtis telefonikõne ja kui mul ennetav kokkulepe lapsega hästi õnnestub, siis on ta tavaliselt pärast veel uhke ka, et suutis mind mitte segada. Lapse jaoks on absoluutselt kõik asjad ju tohutult tähtsad öelda.
Minu endaga on ka nii, et olen tegelikult suur vahelesegaja. Kui keegi räägib, siis tekivad mul mõtted. Tahan neid ikka rääkija jutu vahele toppida ja topingi. Viimasel ajal üritan teha endale märkmeid, et pärast meelest ei läheks oma ideedest rääkida või oma küsimusi küsida.
|
|
|
kristel
Külaline
|
|
Postitatud 03.04.2005 kell 22:17
|
|
Tere Toomas, aga äkki on telefon Su lapse silmis talle konkurent ja ta on veidi armukade ning püüab iga hinnaga Su tähelepanu omale saada ... Kindlasti ei ole lapsed nii rikutud, et "just meelega püüavad tühja-tähja" välja mõelda, et vanemaid segada õnnestuks.Kuidas niipidi mõelda tundub?
|
|
|
annela
Külaline
|
|
Postitatud 03.05.2005 kell 00:07
|
|
Ei väga õige autor et asjad lahti seletad. Aga no ega siin midagi üllatavat just pole, karjuma ju ka ei hakka kui lapsel midagi öelda vaja. Lihtne on ju ka lihtsalt teise tuppa minna kui nii tähtis kõne. Minu tehnika on lihtsalt et pole vaja mingisugust sõjasuhet lapsega - kui muul ajal lapsega juba piisavalt aega veedad ja tegeled, tuleb ta vajalikul hetkel sulle ka vastu - ja see toimib, vähemalt minu muidu sõjarditest lastega!
|
|
